89. kiri: elu tee

Hea inimene!
Olen püüdnud kaardi peal ette kujutada, millise teekonna ma päeva jooksul läbin. Nii nagu veebipõhised kaardirakendused aitavad plaanida marsruuti ühest punktist teise, tõmmates nende vahele värvilise joone, olen peas ühendanud oma käike. Ühest tänavast teise, vahepeal teed kogemuse põhjal lühemaks lõigates läbi hoovide ja parkide.

Kui selle mõttemänguga sammu võrra edasi minna, siis – huvitav, milline joonterägastik moodustuks nädalaga? Aga aastaga? Või elu jooksul? Mingid jooned oleksid kindlasti aukartustäratavalt paksud. Teised jällegi ühekordsed. Kipub ju ikkagi nii minema, et käime oma harjumuspäraseid radu pidi.
Näiteks selgus, et üks mu kolleeg elab minu lähedal. Võrdlesime, mis teid pidi me tööle läheme. Need olid üsna erinevad. “Miks sa niipidi käid, see tee on ju pikem?”, “Miks sa neid tänavaid kasutad, need on ju hoopis mürarikkamad?” Mõlemad oleme juba aastaid kasutanud just OMA marsruuti, olles veendunud selle headuses. Ometi, kuulates teineteise põhjendusi, tõdesime: võib-olla tasub tõesti ükskord proovida ka teist rada, kas või lihtsalt proovimise pärast.

Sest tegelikult on tunne, et üks tee on pikem ja teine lühem, mõnigi kord kinni inimese peas. Kui sama rada kaardil ära mõõta, selgub, et vahemaas vahet polegi. Samas saaks ehk erinevaid marsruute kasutades näha midagi uut. Tõsta oma teadlikkust kohast, kus elad.
Käisin hiljuti oma Tallinna-kodukandis ekskursioonil. Selle korraldasid tublid muinsuskaitsjad, et jutustada huvilistele stalinistlikust arhitektuurist. Kokkutulnud seltskonnast olin üks nooremaid. Mis iseenesest tegi ekskursiooni veel põnevamaks, sest vanematel prouadel oli neist majadest, mis asjatundjad näitamiseks valisid, rääkida oma lugusid.
Nagu pikk sajajalgne liikusime ühest tänavast teise, põigates lahtistesse hoovidesse. Seekord nägin majade küljes detaile, mida ma varem polnud märganud. Seisatasin kohtades, kust olin varem kiirelt mööda vuhkinud. See kõik oli äärmiselt põnev ja silmaringi avardav. Minu selle päeva “mõtteline kaart” oleks välja näinud hoopis teistsugune, kui näiteks eelmise päeva oma.

Olen mõelnud, et võiksin pärast tööd teha jalutuskäike nendesse kantidesse, kuhu on olnud vähe asja. Esiteks oleks see ju tervisele hea – liikumine kulub marjaks. Teiseks just sellepärast, et tunda paremini paika, kus elan. Pärast tööd jalutama minnes pole ju taga seda “kiiret”, mis peas vasardades suunab valima muudkui sama teed.
Oma näite najal tunnen, et väärtustan rohkem seda ümbrust, millega argiselt kokku puutun. Võimalikud muutused selles lähevad mulle rohkem korda. Ning kui inimesed oma elukeskkonnast hoolivad, siis püüavad nad seda ka hoida. Nad hoiavad rohkem kokku.

Pikkadel soojadel suveõhtutel on mõnus täiendada oma mõttelist kaarti, tõmmata sinna uusi jooni või värskendada olemasolevaid. Eesti on pisike ja armas, aga teda saab veel pisemaks ja kodusemaks kõndida.
Jääme kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email