Kas õnn peitub rahas? (1)

Kas õnn peitub rahas?

 

Hiljuti avaldas ajakirjandus (Postimees, 11.04) kokkuvõtte haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) tellimusel valminud uuringust, mis käsitles erinevate gümnaasiumide lõpetajate palgaerinevusi. Ja ennäe imet – nn eliitkoolide lõpetanud saavad viis aastat pärast gümnaasiumi lõpetamist tunduvalt suuremat palka kui Eesti mõistes ääremaa koolide vilistlased. Haridusminister näeb siin ohumärke hariduslikust kihistumisest.

Ministri arvates peaks nüüd kiiremas korras tegema igasse maakonda ühe tugeva gümnaasiumi. Kuidas seda saavutada, me kahjuks veel kuulnud ei ole. Küll aga teame varasemast praktikast, et kindlasti ei sünni midagi head sellest, kui mitu halba kokku panna. Tänane HTM-i poolne sildistamine näitab aga, et häid gümnaasiume ei ole väljaspool Tallinna ja Tartut eriti võimalik leida.
Ja kuidas küll soodustab nn tugevate maakondlike gümnaasiumide teke palgalõhe kokkutõmbumist?

Eesmärk ja vahend ehk Sandor Liive suur õnn

Minu arvates oli nn palgauuring mõttetu tegevus, millele HTM maksumaksja raha on kulutanud. Esiteks ei saanud me ju nendest tulemustest teada midagi uut ning ka autorid ise möönavad puudujääke järelduste tegemise osas.
Teiseks muidugi märgiline põhjus – üritame kõike taas kord mõõta rahas. Mida rohkem on sul raha, seda parem elu! Siin on rikkus seatud eesmärgiks, mitte vahendiks. Raha on aga oma semantiliselt tähenduselt vahend – maksevahend. Positiivsed eesmärgid on õnn, heaolu, rahu, armastus jne.
Kas siis miljonär on õnnelikum kui mõni naturaalmajanduses elav pärismaalane, kes pole võib-olla pangakupüüre käes hoidnudki? Kas 1500 eurot teeniv inimene on (nt kaks korda?) õnnelikum kui 750 eurot teeniv? Ja kas saab või tasub selle pinnalt teha järeldusi haridusliku kihistumise kohta?

Kas ja kui palju mõjutab inimese heaolu raha või see, et ta saab tegeleda talle meelepärase, eneseteostust võimaldava, ent mitte nii kõrgelt tasustatud tegevusega? Tean paljusid inimesi, kelle sisemise heaolu, rahulolu ja õnne tase ei sõltu nende sissetulekute suurusest. Ma ei räägi vaesusepiiril elavatest inimestest.
Vaesus ei tee kedagi õnnelikuks, samas ei ole täheldatud ka olulist seost rohkema raha ja õnnetunde suurenemise vahel. Ja see piir ei tule kätte miljonites supeldes, vaid juba keskmiste sissetulekute juures.
Kas rohkem riigimakse maksvat, 1500-eurose palgaga inimest võib pidada esimese sordi, poole vähem teenivat inimest teise ja miinimumpalgast elatuvat kolmanda sordi inimeseks? Kas Sandor Liive on palju kordi õnnelikum kui tuhanded Eestimaa õpetajad ning kas tema heaolu on sedavõrd suurem?

Toonitan veel kord: raha on vajalik vahend, aga ta on siiski üksnes MAKSE-, mitte MÕÕTMISvahend ning veel vähem tohiks ta olla eesmärk.
Tagasi palgauuringu ja haridusliku kihistumise juurde. Selline uuring peab võtma arvesse ka geneetilist faktorit – koolilõpetajate tausta ehk siis perekonda, vanemaid, nende haridust, tööd ja palka, nende praegust elukohta jne.
Geneetikud tulevad aina jõulisemalt välja uute avastustega selles osas, kui palju on meie elu geneetiliselt ette ära määratud ja etteennustatav. On ka arvatud, et põhirõhk lapse hilisemate saavutuste võimalikuks tegemisel tuleb panna eelkoolieas ja seda ennekõike kodus. Hiljem on võimalik tegeleda üksnes vigade parandusega või nende süvendamisega.
Keegi pole veel suutnud üheselt selgeks teha sedagi, millest gümnaasiumide väidetav tasemelõhe põhjustatud on – kas õpetajate ebaühtlasest tasemest või õpilaste individuaalsetest erinevustest. Elu on näidanud, et haridus matsi ei riku ning samas tuleb ka kõige kehvemast koolist hea tahtmise korral arste, insenere, teadlasi.

Mida siis esimese asjana teha? Energia tuleb suunata ennekõike põhikooli. Kui seal midagi ei muutu, ei suuda ka elitaarne gümnaasium midagi päästa. Seda enam, et peatse “tasuta kõrgharidusega” piirab riik kõrgharidusele juurdepääsu niikuinii, mistõttu peaks inimesel juba põhikooli lõpuks enam-vähem selge olema, kuhu edasi liikuda.
Sellest lähtuvalt peaksid ka gümnaasiumid olema tulevikus erineva suunitlusega: ettevalmistus ülikooliks, ametikooliks või rakenduslikuks kõrghariduseks.

Kool õpetagu ettevõtlikkust ja loovust

Olulised asjad, mida tänases koolis ei õpi või mille osas pole põhjust rahuloluks, on elus toimetuleku oskused, ettevõtlikkus ja loovus. Muidugi peab ka kodu seda toetama. Kuni lapsevanemad küsivad koolist tulnud võsukeste käest: “Mis hindeid said?”, selmet küsida: “Mida uut täna õppisid?”, on igasugune paradigmaatiline muutus haridussüsteemis tapetud juba eos.
Kuidagi kummaline on ka 2012. aasta kevadel endiselt tõdeda, et ikka veel hinnatakse koolis teadmisi ja fakte, mitte nende mõistmist või rakendamist. Sellest on Eestis räägitud juba vähemalt 20 aastat, aga muutunud ei ole pea midagi.
Ehk on mõistlikum arendada juba põhikoolis oskusi vastavalt eeldustele, huvidele jne.

Kindlasti tuleb suuremat rõhku panna karjääriõppele. Õnnetunnet loob inimesele ennekõike see, kui ta teostab ennast erialal, mis rakendab kõige paremini tööle nii tema nähtavad kui ka pealtnäha varjatud võimed ja omadused. Õnnetu ja oma valikutega rahulolematu inimene on ka töötajana vähem efektiivne, olenemata palga suurusest.
Esimene tark samm haridusreformi elluviimisel on kindlasti põhikooli lahutamine, et esimese klassi koolikatsed poleks enam sisseastumiseksamid ülikooli ning gümnaasiumid ei täidaks ennast pearaha nimel lõhki.
Meil on tipptulemused PISA- ja TIMSS-uuringutes, ent ka külma dušina mõjuvad uuringutulemused, et meie õpilased on ühed õnnetumad Euroopa Liidus. Ja nüüd siis see palgauuring sinna otsa.

Oma tööde eest Euroopa teadusauhinna võitnud tuntud õnneuurija Luisa Corrado on leidnud, et enamikule inimestest ei tooda õnne juurde mitte pangaarve numbriline kasv, vaid hoopis kindlus ja usaldus riigi ja selle institutsioonide vastu. Eestis on täna sellega lood kehvad.
Kahjuks ei tooda seda usaldust juurde ka HTM. Tuleb nõus olla Jaak Aaviksooga, kes pidas Postimehe (4.04) küsimustele vastates oma ministeeriumi nõrgimaks kohaks olematut suutlikkust strateegilise kommunikatsiooni vallas. Jõuga võib võita sõja, mitte usaldust.
Protsesse, kus me kõik oleme osalised, lihtsalt ei saa ühelt poolt kehtestada, vaid need peavad algusest peale olema kõigile mõistetavad ja vajalikud. Kui tahan sõita Pärnusse, aga mind pannakse Põlva bussile, siis sõidan ma esimesel võimalusel Põlvast ikkagi Pärnusse. Ringiga. Olles kaotanud aega, raha ning peamise – usalduse.

Rene Leiner
poliitikavaatlejast kirjamees

Print Friendly, PDF & Email