Vaktsineerida või mitte? (4)

Vaktsineerida või mitte?

 

Vaktsineerimine on tänapäeva ühiskonnas väga levinud ja erandiks ei ole kindlasti ka Eesti. Mida arvavad ses küsimuses arstid, püüdsin välja selgitada seoses oma uurimistööga “Vaktsiinid ja nende võimalik negatiivne mõju inimorganismile – Eesti arstide tõlgendus antud küsimusele”.

Viisin Sirje Keremi juhendamisel tehtud uurimuse tarvis tänavu 8.–19. veebruarini Google Docs’i keskkonnas läbi ankeetküsitluse, millele vastas 22 Eesti perearsti, kõik naissoost ja vanuses 30–62 eluaastat. Ma ei keskendunud oma uurimuses ühe maakonna esindajaile, vaid püüdsin hõlmata arste üle Eesti.
Jäin küsitluse tulemustega rahule, kuna nende põhjal oli väga hästi võimalik teha üldistusi ning teada saada üldisi seisukohti olulisel teemal.

Sund tekitab vastuseisu

Küsimusele “Mida arvate vaktsineerimisest?” vastanud 22 arstist 20 selgelt pooldas vaktsineerimist, üks vastanu oli ses suhtes neutraalne ja üks vastanu pooldas vaid riiklikku immuniseerimiskavasse kuuluvaid vaktsineerimisi.
Viimane, 47-aastane naine, lisas ka: “Ei poolda hooajalisi vaktsiine (nt gripp), nende viirustega tuleb normaalne immuunsüsteem isegi toime. Samas võib “vägivaldselt” kehasse tunginud vaktsiin immuunsüsteemi hoopis rivist välja lüüa. Arvan, et B-hepatiidi vaktsiiniga võiks alustada II elupoolaastal. Imiku nakatumisoht on siiski väga väike, kuid organism veel liiga habras, et kohe toime tulla võõrvalkudega ning kehale mittevajalike, kuid vaktsiinis leiduvate lisaainetega. Kaugmõjusid me ju tegelikult ei tea.”
Üle poole vastanutest tõi pooldamise põhjuseks võimaluse vaktsineerimise läbi haigusi ennetada ja vältida nakkushaiguste levikut nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil. Kolmel korral viidati ka sellele, et paljud haigused on tänu vaktsineerimisele kadunud (nt rõuged, lastehalvatus, difteeria, teetanus). Samuti toodi põhjuseks haiguse raskusastme vähendamine vaktsineerimise läbi.

Küsimuse “Kas teie arvates peaks Eestis vaktsineerimine olema kohustuslik? Miks?” osas jagunesid arvamused tasavägiselt – oli nii pooldajaid kui ka vastaseid. Viimased tõid peamiseks põhjenduseks selle, et ka juba praegu on end vaktsineerida laskjate arv väga suur ning vajadust selle kohustuslikuks muutmise järele lihtsalt pole. Samuti on tegemist vaba, st demokraatliku ühiskonnaga ning igaühel peaks olema õigus langetada ise tema tervist puudutavaid otsuseid. Laste puhul langetaks selle otsuse muidugi lapsevanem.
Kui vaktsineerimata inimeste arv läheb liiga suureks, hakkavad nakkushaigused hoogsasti levima.
Paljud pooldajad leidsid aga, et kohustuslikud võiksid olla riiklikus vaktsineerimiskavas esindatud vaktsiinid. Lisaks sooviti selles nimekirjas näha näiteks rotaviiruse, tuulerõugete, A-hepatiidi, inimese papilloomviiruse poolt põhjustatud emakakaelavähi ja pneumokoki vastaseid vaktsiine.
Kaks küsitletut arvas, et kohustuslik peaks olema vaid mõnede nakkushaiguste vastu vaktsineerimine.

Järgnevalt toon ära mõne vastuse küsimusele: “Kas teie arvates peaks Eestis vaktsineerimine olema kohustuslik? Miks?”
“Arvan, et ei peaks,” leidis 40-aastane vastanu. “Aga peaks olema keelatud last lasteaeda panna, kui ta on vaktsineerimata. Ja vanemad ei tohiks teha etteheiteid meditsiinile, kui nende vaktsineerimata lapse haigus lõppeb surmaga.”
“Kui inimest sundida, siis ajab ta sageli vastu ka sellele, mida ta vabatahtlikuna nagunii ise teinud oleks,” kirjutas 30-aastane vastanu. “Kui vanem jätab enda või lapse vaktsineerimata, siis me ju ei saa kindlalt väita, et ta teeb endale või lapsele kahju, tõuseb vaid kahjusaamise risk. Seega võiks vaktsineerimine toimuda edasi vabatahtlikuna. Siiski oleks vajalik elanikkonna pidev harimine, et mõistetaks vaktsineerimise olulisust ning et vaktsineerimist nähtaks kui suurepärast võimalust.”

Ohtlik või ohutu?

73% küsitletutest hindas ohutuse taset keskmisest kõrgemaks, 9% keskmiseks ja 18% keskmisest madalamaks.
Selliste tulemuste kujunemisel mängivad kindlasti rolli ka arstide isiklikud kogemused, millest lähtuvalt hinnang ohutusele anti.
Küsisin arstidelt ka, kui kõrgelt hindavad nad vaktsineerimise efektiivsust. Ilmnes, et 11 vastajat ehk 50% peab seda kõrgeks, 9% keskmiseks ja 36% keskmisest kõrgemaks. Efektiivsuses kahtlejaid ei olnud ning keskmisest madalamaks ei hinnanud efektiivsust keegi.
Arstidest vaid üks väitis, et vaktsineerimine ei ole ohtlik. Enamus vastanutest tõi välja ohutumaid kõrvalnähte, näiteks väike palavik ja haiglane enesetunne. Samuti toodi välja võimalikud lokaalsed reaktsioonid süstekohal, näiteks punetus või turse. Tõsisematest võimalikest ohtudest toodi välja krampide ja hingamisraskuste tekkimine.

Viidati ka vaktsiini koostisosade talumatusele. Väga paljud leidsid, et ohtude vältimiseks peaksid inimesed tegema allergiatesti ja selle tulemust otsustamisel teadlikumalt arvestama. Sel moel oleks ka võimalik ennetada anafülaksiat – eluohtlikku allergilist reaktsiooni.
68% vastanuist hindas eestlaste teadlikkust vaktsineerimisega kaasnevatest riskidest keskmiseks. Madalaks hindas eestlaste teadlikkust 18% vastanutest, samas hindas seda kõrgeks 14%.
Lausa 82% vastanutest leidis, et vaktsineerimisele lihtsalt ei leidu võrdväärset, ühtegi nii sama tõhusat alternatiivi, kui just ei asuta elama täielikku isoleeritusse, kus suudetaks vältida kokkupuudet teiste inimestega.
Minu jaoks oli selline tulemus üllatav. Enne vaktsineerimise populariseerimist suutsid inimesed ikkagi elus püsida, ilma et oleksid pidanud end täielikult teistest isoleerima.
Küsitletute seas oli õnneks ka neid, kelle arvates alternatiive vaktsineerimisele siiski leidub: tervislikud eluviisid ja oma tervise eest hoolt kandmine.

Vaktsineerimise kohta, mille populaarsus on viimastel kümnenditel kasvanud, on päevavalgele tulemas üha üllatavamad tõigad ning teave sel teemal on tänu infoühiskonna arengule väga kättesaadav igaühele, kes peaks teema vastu vähegi huvi tundma.
On selge, et vaktsineerimisega kaasnevate ohtude hulk on suur ning enne immuniseerimist tuleks end kindlasti kõikide võimalike riskidega kurssi viia ja kindlasti kaaluda ka vaktsineerimisele leiduvaid alternatiive.
Loomulikult ei soovi ma väita, nagu poleks vaktsineerimine vajalik, kuid püüdsin oma uurimistööga inimeste tähelepanu juhtida sellele, et vaktsiinide olulisust ei tasu ülehinnata.

Egelin Ellermaa
Kuressaare gümnaasiumi 10. klassi õpilane

Print Friendly, PDF & Email