Sõimunälg kui uus evolutsiooniaste? (2)

Sõimunälg kui uus evolutsiooniaste?

 

Tähelepanu vajame me kõik. Sellest kaunis pentsikust vajadusest haudub tihtipeale välja ka kuulsusejanu ja eneseväljendus, kuid 21. sajand aheldab meid salamahti veebivõrku ning enesetõestamine kipub kergelt väärastuma. Säärase fenomeni toel on tekkinud kommentaariumid.

Kommentaariume on väga erinevaid. Suurima meediatähelepanu on ilmselt siiski saavutanud kõige jaburam kommenteerimisviis ehk totaalne anonüümsus, mida esineb suurel määral nii meediaväljaannetes kui ka üleüldse igasugu saitidel, kus pakutakse võimalust anda nii-öelda kolmanda isiku vaatenurk.
Pealtnäha tore ja väga mõnusa rahva arvamusena näiv võimalus keerab aga pärast mõnd hetke justkui värskelt langenud hirveks, kelle kannul nüüd hundikari agaralt jookseb – kes jääb ilma, see murrab maha esimese ettejuhtuva liigikaaslase, et ise ikka piisava suutäie saaks.

Võrdlus on ehk veidi kohatu, aga täpselt seda inimesed seal ju teevadki – pikad ja objektiivsed kommentaarid vahelduvad madala intelligentsiga töllmokkade lühikeste, vigaste ja roppude sõnelustega. Kogu see süsteemivabadus tekitab aga võimaluse, kus eriti aktuaalselt kerkib esile veebikiusamine ja -vägivald. Mõne hea saavutusega toime tulnud inimest püütakse veebiruumis või kommentaariumiruumis täielikult mutta kütta ning need kommentaarid jäävad alles igavesest ajast igavesti. Ning kunagi ehk pärast tööintervjuud toksib ka selle mainimist väärinud isiku tööandja tema nime Google’isse ja leiab sealt mingisugust tema objektiivsust mõjutavat kommentaarimaterjali.

Paljud veebiväljaanded on küll viimasel ajal õhku visanud sõnakõlksu, justkui tegeletaks tugeva modereerimistööga ning kommentaariumil hoidvat pidevalt silma peal paljud inimesed, kuid situatsiooni see suurt ei päästa.
Samas ei saa aga mööda vaadata sellest, et säärane arvamuslik fenomen on viinud selleni, et inimesed justkui ise vajavad seda. Ilmselt on meist enamik mingilgi moel kokku puutunud saitidega Form-spring, VYou või sayat.me, mis pakuvad kasutajale võimalust saada anonüümselt küsimusi või arvamusi enda kohta.

See tekitabki küsimuse, et ehk olen hoopis mina (ning ilmselt ka suur ports inimesi peale minu) maailmast valesti aru saanud ning säärane anonüümne ja näotu sapipritsimine ongi midagi õiget. Selle peale võib aga korraks lahti võtta kellegi Formspringi, naerda sealsete ajuvabade suhteprobleemide üle ning olla uhke selle üle, et ma tegin oma viimase veebikommentaari meediaväljaandes ligi viis aastat tagasi. Probleem on valuline, kuid haavad paranevad ning evolutsioon silub ka kõige künklikuma tee – ilmselt on praegusel hetkel lihtsalt segav faktor inimesed, kes peavad säärast fenomeni kuidagi ebasobivaks…

Print Friendly, PDF & Email