Emakeele eksami katsejänesed

Emakeele eksami katsejänesed

ESIMENE LÕPETAJA: Saaremaa ühisgümnaasiumi abiturientidest pani esimesena pastaka käest ja astus šokolaadilõhnalisest klassist välja rõõmsameelne Deiri Osmaljan. Foto: Alar Truu

Sellelt neljandalt korruselt võiks eeldada surmavaikust ja kinniste uste taga tajutavat närvilist pinget. Kas eesti keele eksam pole mitte üks nii põhikooli kui ka kolme gümnaasiumiaasta närvesöövatest kulminatsioonidest, mis võtab kokku abituriendi kirjanduseteadmised ja teksti analüüsimise võime?

Ilmselt ei taju olukorra tõsidust kaks samal korrusel ennastunustavalt tagaajamist mängivat poisikest – oodake vaid, varsti tuleb teie kord! Küllap tundub aga siin valitsev vaikus neilegi veidi kahtlane, sest mänguga kolitakse alumisele korrusele.
Stabiilsete vahedega tulevad erinevatest ustest koos saatjatega eksamitegijad, kes värsket õhku hingama, kes tualetti. Kuus tundi on tõesti pikk aeg täiel määral keskendumiseks ja paigal istumiseks.
Ega õpetajatest saatjadki suuda end tagasi hoida ja uurivad delikaatselt, kuidas tunne on ja kas ikka sulg paberil libiseb. Selle päeva peategelased tunduvad ise kuidagi kahtlustäratavalt rahulikud. Kas kogu pinge ja oletatav närvikõdi on veidi üle pingutatud?

Tuntav erutus

Äkki on koridori ilmunud ebatavaliselt palju õpetajaid. Milles asi, saab kiiresti selgeks – klassides olevad õpetajad vahetatakse uute vastu. Millegipärast jätab õpetajatekamp veidi erutatud mulje – kas neilgi on närv sees? Oleks iseenesest imekspandav, kui õpilaste tunded neile mingit mõju ei avaldaks. Varsti valitseb taas rahu ja niipalju kui mõneks hetkeks avatud uste vahelt näha võis, polnud kellelgi aega õues säravat päikest uurida, kui, siis ainult inspiratsiooniks.
Alustades klišeeküsimusega: kuidas tunne on?
“Ma ei teagi, mis seal ikka, pole midagi närveldada. Nüüd on see tehtud,” pihib eksami esimesena lõpetanud Saaremaa ühisgümnaasiumi neiu Deiri Osmaljan.
Kuidas õhkkond eksamiruumis tundus?
“Mõnus šokolaadilõhn oli,” kinnitab Deiri eksamitegijate väljakujunenud “snäkivalikut”. Šokolaad ja vesi – nende kahe eksamile kaasavõtmine tundub olevat sama elementaarne kui pastaka olemasolu.

Väga palju aega ei möödugi, kui teisest klassist väljub järgmine tütarlaps ja viskab tühja šokolaadikarbi prügikasti. “Raudselt on komavead sees, aga elame üle!” naerab Annemari Rahnel rõõmsalt. Kommentaaridest ei loe kuidagi välja, nagu oleks just sooritatud eksam kuidagi üle jõu käiv olnud.
Kolmandana paneb pastaka käest Miina Saak, kes eelmiste neidude sõnu vaid kinnitab. “Ainuke asi – miks, miks, miks ma oma klassist juba teisena lõpetasin? Olin kirjandi juba sada korda läbi lugenud!” arutab abiturient nõutuna oma ajaülejäägi üle.

Parem kui varem

Kentti Koppeli arvates on uus eksamikorraldus parem kui varem. Põhjuseks toob ta lihtsa asjaolu, et inimese emakeeleoskust ei tasuks hinnata vaid kirjandi põhjal. Ka tekstist aru saamine on äärmiselt oluline faktor eesti keele valdamise juures. Temaga nõustujaid on mitmeid, kuid naljatades nimetavad nad seda lihtsalt “meie ajastu traagikaks”, et alatasa on vaja midagi muuta ja uuendada. Sellegipoolest oli eksaminandidel enne eksamit väike närvikõdi sees, kuid eksami lõpuks oli tunne muutunud positiivseks.
Eksami lõpetanud arutavad omavahel just klassiruumis toimunut üsna pinnapealselt. Räägitakse, kes millise teema valis ja kuidas üleüldiselt rahule jäädi. Räägitakse ka lähemalt, mida kirjandis kirjutati, kelle, milliseid ja kui palju tsitaate kasutati, ning lõpuks tunnistatakse üles ka eksamiks valmistumiseks kulunud aeg ja pingutused.
Eksamiks valmistuti, kui üldse, üldjoontes traditsioonilisel moel. Näiteks Paul Kirspuu arvab, et parim moodus on kirjandi ainest ja materjali leida uudistest, mida ta enne eksamit varasemast pisut tähelepanelikumalt jälgis.
Lisaks vaadati üle ka tarkust täis kirjutatud eksamivihikud, et kõik olulised asjad värskelt meeles oleksid, tuletati meelde eesti keele õpetajate õpetussõnu, vaadati üle eesti keele ortograafiareeglid ning otsiti välja ka tsitaate, mida kirjandisse sobitada.
Üldjoontes otsiti iga teema kohta üks või kaks parimat ning meeldejäävamat klassiku või muidu kuulsa inimese tsitaati, mis ei oleks liiga spetsiifilised ning mida annaks tekstiga võimalikult hästi sobitada. Lisaks puhuti tolm vanadelt kokkuvõtetelt raamatutest, mida loetud ja läbi analüüsitud, tuletati meelde tegelaste nimed ja tähtsamad sündmused. Seda kõike loomulikult selleks, et muuta oma vastused ja kirjand värvikamaks ning teenida parandaja silmis plusspunkte. Lisaks on ka mugav tuua paralleele päriselu ja kirjandusmaailma vahel, sest enamikul klassikute sulest tulnud teostel on ühine joon, mida palju ära kasutatakse – probleemid on sellised, mis ei aegu ning mida võib tihti kohata ka nüüdismaailmas.

Üldiselt domineerib kõigest hoolimata tendents, et püüti võimalikult vähe valmistuda, et vältida ülemõtlemist. See kehtib üsna suure protsendi eksaminandide kohta, kuna enamasti mindi ikka seda teed, et pole eriti mõtet hakata midagi õppima viimasel hetkel, sest kõik, mis peab eksamiks peas olema, kas juba on seal või on liiga utoopiline seda nüüd veel selgeks saada. Sel juhul jäi üle loota vaid parimat.
Kõige rohkem kardeti, et kirjandi teema võib olla liiga laiamahuline ning see võib tingida teemast kõrvale kaldumise. Kõige hullem stsenaarium oleks olnud, kui ühestki teemast ei oleks osanud mõistlikku kirjandit kokku panna ning seetõttu oleks teemast kõrvale kaldutud.

Seepärast tegid paljud ka kõigepealt kirjandi valmis ning alles siis mõtlesid sobiva pealkirja. Idee oli mõistlik ja hea, kuid mõnel inimesel läks teostusega veidi halvasti. Nimelt avastati hiljem, kui klassist oli juba välja astutud, sammud kodu poole seatud ja adrenaliinitase hakkas vaikselt langema, et pealkiri unus hoopis panemata. Hiljem uurides selgus, et selle eest oleks võimalik olnud 5 punkti saada, nüüd tuli aga hoopis nulliring.
Sellegipoolest leiti enamasti, et eksami kartmiseks polnud erilist põhjust ning mõne arvates oli see oodatust isegi kergem. Küllap mängis rolli ka asjaolu, et niisugust emakeeleeksamit sooritati esmakordselt ning kõik head ja vead tulevad välja alles siis, kui eksamitööd on parandatud, ning siis ei ole kirjutajatel enam midagi teha. Katsejänestel jääb üle vaid leppida.
Kui ei ole sulesepp

Ka Orissaare gümnaasiumis oli meeleolu tänavu veidi teistsugune. Näiteks Kai-Sandra Soom arvas, et kirjandi kirjutamine oleks tema jaoks lihtsam olnud. Väidetavalt oli temaga nõustujaid, kes oleksid samuti eelistanud vanamoodi eksamit, mitmeid. Uut emakeeleeksamit peeti üsnagi raskeks, kuid muidugi mitte ületamatult raskeks. Põhilise erinevusena toodi välja, et kui kirjandi puhul oli vaja keskenduda vaid ühele teemale, siis uuel eksamil tuli tähelepanu pöörata nii lugemisele kui ka kirjandile. Olgugi et kirjand oli 200 sõna võrra lühemaks kärbitud, tuli seekord ise mõelda pealkiri ning ka teemade valik oli kitsam.
Enamasti leiti siiski, et kes ei ole eriline sulesepp, saab uutmoodi eksamil punkte teenida vähemalt lugemisega, mida peetakse palju lihtsamaks ülesandeks kui täiemahulise kirjandi kirjutamist.

Seda näitab ka asjaolu, et keskeltläbi jäi eksamitöö äraandmise hetkel üle veel vähemalt poolteist tundi. Põhjalikumad inimesed ja need, kes olid mingil hetkel hätta jäänud, võtsid siiski maksimaalse aja, kuid seda ei pannud muidugi keegi pahaks. Öeldi lihtsalt, et see tekitas veidi paanikat, kui nähti, et klass on järsku jäänud pooltühjaks ning inimesi tilgub järjest vähemaks ja endal on käsil alles kirjandi mustandi skitseerimine. Nooremate poisikeste kilkedki hakkasid õues järjest valjemaks muutuma, mis andis samuti märku, et nendegi arvates on nüüd juba piisavalt aega möödas, et ei pea õues enam vaikselt toimetama. Siis rahustati end kähku mõne šokolaadisuutäiega, mis pani mõtte ja pastaka uuesti kiiremini liikuma.

Kas muudatus just otseselt vajalik ja kasulik oli, on veel vara öelda, kuid üldkokkuvõttes leitakse nii vanast kui ka uuest eksamikorraldusest häid ja halbu külgi. Küllap saab suuremaid järeldusi teha siis, kui eksamitööd on üle vaadatud, hinnatud ja tulemused abiturientidele edastatud. Senikaua saavad katsejänesed valmistuda uuteks eksamiteks ja pikisilmi oodata oma punktisummat. Samamoodi pinges on kindlasti ka õpetajad, kes on õpilasi selleks kuus tundi kestnud katsumushetkeks ju pikki aastaid ette valmistanud.
Siiski on abiturientide jaoks see katsumus nüüd läbitud. Seevastu saavad õues samal ajal palli mänginud poisikesed varsti omal nahal tunda, mida tähendab eesti keele riigieksamit teha, kadestades samal ajal naerukilkeid, mis tulevad õuest, kus sillerdab päike…

Krete Sema, Kristina Kretova

Print Friendly, PDF & Email