Arvustused

Arvustused

Foto: Kinoteater

TEATER

Kinoteater “Püstijalukomöödia”
21. aprillil esitasid Kinoteatri kutid Kuressaare linnateatris näitetükki “Püstijalukomöödia”, millega võeti endale kohustus tõestada eestikeelse stand-up’i võimalikkust.
Pussnoad hakkavad ilmselt lendama, kuid tahes-tahtmata pean käesolevat tükki võrdlema Jan Uuspõllu nüüdseks suisa kolme stand-up-tükiga – vastandina Uuspõllu tükkidele kangastub koos lavaka noorsandide spektaakliga mulle kohe omadussõna “lustakas”. Kui Uuspõllu “Isa” ja “Ürgmees” olid mõlemad väga traditsioonilise teatri sarnased ning publik oli lihtsalt nii-öelda kogu toimuva kõrvaltvaataja, siis käes-
olevas tükis oli publik üks osa etendusest.
Palju kära ja pingeid on tekitanud ka see, et üks etenduse neljast vedajast oli Jörgen Liik, kes mõned aastad tagasi lõpetas Saaremaa ühisgümnaasiumi. Tema on teistest küll kursuse võrra tagapool, kuid see ei pärssinud tema suurepärast rollisooritust – ta tundis end kodupubliku ees kuidagi mõnusalt vabalt ning kõik tuli eriliselt voolavalt.
Kuna etendusse oli sisse toodud ka ühiskonna valupunkte, millega nad tabasid ikka totaalselt kümnesse, siis on tegu teatritükiga, mida läheks hea seltskonnaga kas või uuesti kaema. See komejant lihtsalt kinnitab seda teatri põhiomadust, mida meile kõigile on juba ammusest ajast väidetud: “Teater on kordumatu!” – kuivkäimlatele vaatan minagi vähemalt nüüd tänu neile veidi viltu.

Tallinna linnateater “Maailmale nähtamatud pisarad”
Elmo Nüganeni juubel on väga tähtis teemärk Eesti kultuurielus ning Kuressaare inimestel oli au, et Tallinna linnateater võttis vaevaks tulla niivõrd kaugele sedavõrd tahetud tükiga.
Lavastuses on kasutatud üpriski suurt portsu Anton Tšehhovi nooruspõlves kirjutatud kirjatükke ja lühinäidendeid, mis kujutavad enamasti Venemaa kõrg- ja madalklassi naeruväärsusi.
Tegu on äärmiselt huvitava ja mitmepalgelise lavastusega – säärane ülisuur materjalikogus on tegelikult üpris keeruliselt seeditav ning seepärast ei suutnud ka ilmselt kõike tahke jälgida, kuid üht võib väita surmkindlalt: niivõrd kütkestavat ja kaasakiskuvat spektaaklit näeb harva. Tõepoolest, kui kokku saavad Tallinna linnateater ja Elmo Nüganen, siis saabki sealt ainult puhast kulda tulla. Kui välja arvata mõned hetked, kus võis tajuda kerget venimist, oli tegu ülihuvitava läbilõikega ja veelgi huvitavama vaatevinkliga Tšehhovi loomele – Andres Raag ja tema masendunud abielumehest joodiku roll suutis saali viieks minutiks täita pideva naeruga ning see juba ütleb midagi, see ütleb…

KINO

Manfred Vainokivi “Baskin”
19. aprillil esilinastus nii kinos Artis kui ka Kuressaare linnateatri Teatrikinos dokumentaalfilm “Baskin”, mis tõi välja eesti teatrihiiu head ja vead ning seda kaunis pentsikul moel.
Et olen end viimase aasta kodumaiste dokkidega suuremal-vähemal määral kursis hoidnud, siis tekkis meeldiv võrdlusmoment. On ju ammusest ajast teada, et Eino Baskin on kaunis vastandlik persoon ning seetõttu oli huvitav jälgida, kuidas suurem osa filmist koosneski härra Baskini kunagise (väga lühikest aega) abikaasa Ita Everi ja nende poja Roman Baskini dialoogist, mis andis kuidagi eriti personaalse ja “reaalse” vaatenurga. Iseloomulikult eesti dokumentalistikale ei antud tegelikult mingisugust vaatenurka – käsitleti vaid mingit käputäit probleeme ning inimesele jäeti endale võimalus valida, kummale poole yin-yang-kaalukauss vajub.

Raphael-Gianelli Meriano “Kaplinski süsteem”
3. mail jõudis Kuressaare publiku silme ette tohutult vastuoluline ja mõistmatust tekitav dokumentaalfilm, mis portreteerib üht eesti luulehiidu Jaan Kaplinskit, kuid suuremas ja veidi üldisemas spektris on tegu siiski kultuuri- ja maailmavaadete teemalise heietusega, mille puhul on Kaplinski lihtsalt näiteks toodud.
Minul isiklikult tekkis selle filmi puhul iga mõne minuti tagant ülivõimas paralleel vene ulmeklassikaga “Stalker” – pikad stseenid, julmad ja isegi veidi hüplikuna tunduvad pöörded ning ülim kunstiline perfektsus võtetes. Just see viimane on niivõrd uskumatu, kuna tegu on siiski pelgalt dokumentaalfilmiga – Meriano noor fotograafisilm on suutnud luua niivõrd imetabased võtted Kaplinski boheemlaslikust elukeskkonnast ning tema küllaltki põlatud ideedest.
Film ei ole ilmselt niivõrd vaimustav teemalisest küljest – asi jääb kuidagi ühekülgseks, kui inimene vaid ise endast räägib, kuid kunstilis-kultuurilisest küljest on tegu väga nauditava palaga, mida tasub silma rõõmustamiseks igatahes vaadata ning ehk jääb selle kõrval ka kõrva taha mõni idee, mis hakkab kasvama – kas see just hea on, aga vähemalt kasvab.

MUUSIKA

Jazz Del Mar – Dave Arcari
Jazz Del Mari kontserdid on juba ammusest ajast päästnud saarlasi kultuuripuudusest ning erandiks ei olnud seegi kord. Vingete korraldajate tugev töö oli 24. aprillil siia toonud šoti slaidkitarristi Dave Arcari, kes ilmselt ei ole just kõige tuntum meedianägu ega domineeri kusagil veebikeskkondades.
Arcari on ülimalt omanäoline muusik – tema isikupärane kitarrisaund, tumedad ja tihti isegi põrguväravaid katsuvad laulusõnad ning paganlik välimus loovad temast justkui midagi sarnast loomaaialoomaga. Tegu on lihtsalt niivõrd ennenägematu muusikuga, et alguses võttis tema pentsikus isegi kihistama ja seljataha vaatama, et kas teistel on samasugune reaktsioon. Kontserdi jooksul kasvas säärane kergelt joodeldav, kuid siiski kärisevat bluusilikkust säilitav muusika kuidagi ikkagi külge ning pärast paganahärra lavalt lahkumist oli sees mõnus värin, kuna saadud oli tegelikult rohkem, kui oli algul loodetud.

Paabeli “Üle järve” esitluskontsert
27. aprillil paitas meie meeli Kuressaare linnateatris oma plaadiesitlustuuriga uuenduslik folkbänd Paabel. Lootused olid laes ning ausalt öelda teadsin ma ka ette, et ega sealt pettumust tulla saa. Sandra Sillamaa ja tema üllad kamraadid suutsid selle kontserdiga teha midagi, mis kõlab pisut isegi uskumatult – igapäevased skyplussijad soetasid endale nende viimase albumi ning jäid isegi linnateatrist väljudes ümisema muusikapala “Siidile”. Säärane seik kinnitab aga, kuivõrd head loomingut nad teevad – ühte sulanduvad kerge improvisatsioon, pärimusloome ning parimate noorte eesti muusikute professionaalsus. Selle jutu peale tekkis minulgi kerge värin, haaran signeeritud karbist nende viimase albumi ja asun pugima-nosima seda imehead folgipirukat.

KUU SOOVITUS

Candy Empire “Candy Empire”
Minus tekitavad jälestust inimesed, kes alahindavad eesti muusikat. See paneb suisa kõhu valutama, kui suurel määral lokkab inimeste arvamuses eesti muusikast lühinägelikkus.
Candy Empire üritab seda probleemi aga kannustada – kui isegi mitte teadlikult, siis kaudselt kindlasti. Katarina voolav-hüpnotiseeriv hääl ja Ervini efektidest nõretav kidrasaund moodustavad säärase kompoti, mille peale tekib tahes-tahtmata esimestel kuulamistel küsimus, et kas tõesti saab selline muusika pärineda Eestist. Nende EP on kaunis lühike, vaid kuuepalaline, kuid see välistab võimaluse kiiresti tüdida või kuidagi äkiliselt kõhu täis saada – albumit võib kedrata korduvalt ning see pürgib sinu sügavaimatele südamesoppidele aina lähemale ja lähemale. Minu jaoks ilmselt üks viimaste aastate parimaid asju, mille Eestist leidnud olen, lihtsalt imetabane…

Iiris “The Magic Giftbox”
Iiris Vesik on meile paljudele tuttav juba 2008. aasta Eurovisioni eelvoorust, kus ta üllatas meid esmakordselt oma äärmiselt naiivse, kuid tohutult võluva elektropopiga. Nüüdseks on neli-viis aastat mööda läinud ning noorukesest ja veidi puisest neiust on kasvanud välja tõeline muusik – ta on oma selja taha haaranud tugeva armee paremaid eesti muusikuid ning see on imetabane.
Plaadi üldine joon on kergelt garaažiliku ja räpaka kõlaga popmuusika, milles löövad siiski välja mõnusad, kergelt dream-popilikud mõjutused, mis tekitavadki mingisuguse eriliselt mõnusa vastuolu. Tegu ei ole kohe kindlasti palukesega, mis oleks mõeldud kõigile – kohe kindlasti mitte. Iirise vastuoluline ja eba-main-stream elektropop tekitas minuski alguses küsimuse, et miks peaks selline suur plaadifirma nagu EMI otsustama heast peast üllitada säärase noorukese eesti artisti albumi, kuid muusika ütleb kõik – kuulake albumit, nautige selle naiivset-fantastilist kõla ning te saate taas kord kinnitust kodumaise muusikaloome jätkusuutlikkusest.

Kaspar Viilup

Print Friendly, PDF & Email