Juhuseid luues

Juhuseid luues

 

Kui Palo Altosse jõudsin, olid kõik juba rikkad: ääreni täis ambitsiooni, loovust ja usku, et neil on võime midagi ära teha ja just globaalses mastaabis. Ei kurtnud keegi kirjudest kolleegidest võlga kodumaa ees ega kaalunud oma ambitsioonide sihtturuna isamaad. Miks tunnen, et välismaal elades peavad rahvuskaaslased mind vähem eestlaseks ja justkui hoolitsevad selle eest, et sügelus ei kaoks?

 Kas olete mõelnud, mida täpselt soovite, paludes noortel Eestisse tagasi pöörduda? Osutades patriotismile ja riigi püsima jäämisele, palute neil kummardada seal sündimise juhust? Mina tulin ilmale ühel piiritsooni saarel Nõukogude Liidu läänepoolses servas ega taha nõustuda, et nii kirjutasin alla laenulepingule, mille tagasimaksmine seisneb Eesti Vabariigis elamises.
Kas peaksin põhja sündimise juhust kummardama ja praeguses avatud maailmas istuma pool aastast kaamoses?

Juua või arvuti taga istuda?

Räägime parem kogemusest – millestki, mis vähemalt näiliselt on meie endi valitud teede pakkumiste summa, mitte puhas juhus.
Kogesin Eestis pimedaid talvi, milles muud teha polnudki kui juua või arvuti taga istuda. Ehitame Skype’e, Nokiaid ja Ericssone või joome ennast surnuks. Siinkohal ehk võiksingi juhust tänada, et sellisesse keskkonda sündisin. Ookeanilainetel surfamise asemel õppisin 15-aastasena pimedatel talveõhtutel Assembleris programmeerima. Aitäh, Eesti Vabariik!
Ühena esimestest olulistest valikutest eluteel otsustasin minna Tartu ülikooli. Puudus kogemus tahta midagi enamat. Järgnevad kogemused olid vastakad. Ühes otsas kohtasin oma ala asjatundjaid, kes õpetasid mind nägema oma mängulistes programmides teadustööd, teises otsas konservatiive, kes pärast 4.12-punktise keskmise hindega (5 palli süsteemis) lõpetamist ja Eesti üliõpilaste teadustööde konkursil ministrilt diplomi vastuvõtmist ei tahtnud mind näha magistrantuuris. 4.3 oli vaja! Isegi minule kui arvuti-inimesele tundus midagi mäda süsteemis, kus olin vaid üks number!

Teise olulise valikuna elus otsustasin minna tööle enne ülikooli lõppu ja seda ühte kohalikku tuntud ettevõttesse. See kogemus õpetas, et loengutes loetav on irrelevantne ja märgatavalt üle keskmise palk jookseb kätte ka diplomita. Õnneks tuli selle järelduse likvideerimisele appi järgmine juhus. Pääsesin tööle Nokiasse ja sain aru kolmest olulisest asjast: meis kõigis on potentsiaali teha maailma tasemel asju, rahvusvaheline meeskond võimaldab loomingus tabada globaalset optimumi ja rahvusvahelise koostöö õliks on akadeemiline haridus – ühine keel, rääkimaks lihtsatest asjadest. Aitäh, Soome Vabariik! Naasin Eestisse, et lõpetada pooleli jäänud haridustee.

Läänelikud väärtused on suhtelised

Üllatuslikult selgus, et kuigi ülikooli rakenduslikku kõrgharidust pakkuvat õppekava lubati sisseastumisel jätkata bakalaureuseõppes, jäeti mainimata, et seda saab teha vaid riigieelarveväliselt. Sedakorda otsustasin süsteemiga võidelda – viibides akadeemilisel puhkusel, tegin ära bakalaureuse programmist puudu olevad ained, viisin lõpetamisele kaks lõputööd ja jokkisin endale haridust juurde. Aitäh, Eesti Vabariik!
Kuna Tartu ülikool mind magistrantuuri ei tahtnud, valisin jokkimise jätkamise asemel õpingud Chalmersi tehnikaülikoolis Rootsis. Neile pakkus minu kooliväline looming rohkem huvi kui keskmine hinne.
Ja siis õnneks oli Alfred Ots – üks tõsine Saaremaalt pärit insener, kes oma elutöö tegi Ühendriikides. Alfred ei naasnud kunagi Eestisse, kuid ometi panustab postuumselt seni igal aastal Eesti noortesse, võimaldades poolele tosinale Eesti üliõpilasele stipendiumi õpinguteks Chalmersis. Kolisin Göteborgi ja sellega oli Eesti mu kaotanud.

Rootsi kogemus illustreeris otseselt hariduse parema finantseeringu seost hariduse kvaliteediga. Kuivade akadeemikute asemel võimaldas piisav tasu igaks aineks kohale tuua kirgliku spetsialisti, keda tundus asja selgeks tegemine huvitavat enam kui loenguga ühele poole saamine. Aitäh, Rootsi Kuningriik!
Magistritöö otsustasin kirjutada Pekingis, Tsinghua ülikoolis. Sellest kogemusest õpitud dimensioone on raske mõnele reale kirja panna, kuid kujundlikult öeldes pidin peas maailma mõõtmiseks mõeldud joonlaua asendama mõõdulindiga. Midagi alandlikku on äratundmise hetkes, kui avastad endasse kodeeritud kõige lihtsamate läänelike väärtuste relatiivsuse. Kinnistusid vaid arusaamad inimeste mitmekülgsusest ja sellest, kui suur potentsiaal on koostööl, mis toetub meie erinevustele. Aitäh, Hiina Rahvavaba(?)riik!

Järgmise valikuna sihtisin doktoriõppesse Šveitsi riiklikku tehnikaülikooli. Aga enne, kui läksin, oli veel üks juhus. Sain kirja kelleltki härra Annuselt, kes kutsus mind tööle. Ütlesin viisakalt ära, kuna sättisin end doktorantuuri. Toivo kiitis veel takka, aga soovitas siiski niisama Skype’i kontorist läbi astuda.
Astusingi ning nähtud ärevus, vaimustus ja energia koos keeruliste praktiliste probleemidega olidki need, mis isehakanud akadeemiku minus murdsid. Juba mõned kuud hiljem jätsin doktoriõppe Šveitsis katki ja seejärel kummardasingi Kuressaares sündimise juhust sealt järgmised viis aastat Skype’i heaks töötades.

Nüüd elan ja töötan juba teist aastat Californias ning kui keegi küsib, millal ja kas tagasi tulen, siis vastan, et ei tea. Miks peaksingi teadma? See on ju vaid juhuste küsimus. Iga riik, kus olen elanud, on teinud mind paremaks inimeseks, paremaks eestlaseks – arvan, et paremaks, kui oleksin Eestis saanud. Iga riik on aidanud mul mõista, mis on Eestis hästi ja mis on halvasti.

Lugupidamine on kasvanud

Tunnen uhkust selle üle, et karm keskkond on meist kasvatanud töökad inimesed ja lugupidamine juurte vastu on ajas vaid kasvanud.
Mina arvan, et noortele on vaja üles kasvades positiivseid kogemusi – midagi, mida on uhke kõrvutada välismaa kogemusega, midagi, mis paneb kõigile rääkima sellest, mis meil on reaalselt paremini, ja midagi, mis säilitab tunde ja soovi eestlust aus hoida sõltumata asukohast. Kui juhused on need, mis inimesed maailma laiali pilluvad, siis loome rohkem selliseid, mille väljund oleks Eestis. Kui silmaringi avardavat välismaad on raske tuua Eestisse läbi lahkunud eestlaste, siis toome rohkem välismaalasi Eestisse. Kui sallimatus on see, mis tagasi ei lase, siis teeme selle parandamise osaks haridusest.

Eestist lahkumine on juhuste ja kogemuste tagajärg ning tagajärgedega võitlemise otstarbekus on küsitav. Suuname parem energia, loomaks juurde Eestisse suubuvaid juhuseid, ja parandame Eestis elamise kogemust ning seda arvestades eelkõige praeguseid kodumaiseid noori või hoopis välismaalasi. Neid kõiki on palju rohkem kui välismaal elavaid eestlasi ja tõenäosused töötaksid siin Eesti kasuks.
Skype, Garage48 ja IT Akadeemia on vähemalt infotehnoloogia valdkonnas esimesed tõeliselt tervitatavad sammud selles suunas ja uskuge mind, nende kõigi tegemisel ja korraldamisel on ka eestlastest nomaadidel oma väärtus just seal, kus nad on.

Asjaolu, et Kuressaare linnavalitsus tunnustas Skype’i kui 2011. aasta suurimat üksikisiku tulumaksu maksjat töötaja kohta, aitab ehk samuti illustreerida, et see väärtus ei piirdu alati vaid ohutust kaugusest targutamisega.
Minu isiklikule piiratud kogemusele toetudes oli Skype ja sealt tulenev just see suurim säde, mis minus patrioodi äratas. Nüüd on juhus viinud mind jälle välismaale ja mind jääb kurvastama see, kui keegi ikka arvab, et minu väärtus Eestile on vaid funktsioon minu asukohast.

Arvamusartikkel ilmus esmalt blogis “Memokraat”

Silver Keskküla
arvaja

Print Friendly, PDF & Email