Kes kaitseb inimest teise inimese rumaluse eest?

Kes kaitseb inimest teise inimese rumaluse eest?Kaua aega ei ole minul õnnestunud lugeda nii mõnitavat paskvilli saarlaste aadressil, kui sellega sai hakkama Eestimaa loomakaitse liidu president Heiki Valner (“Kes hunti rumaluse eest kaitseks?”, SH, 21. aprill).

Alustuseks olgu öeldud, et härra Valner on Eestis üks väheseid, kes peale Toomas Hendrik Ilvese presidendi tiitlit kannab. Seda mainin seetõttu, et edaspidises tekstis kasutan tiitlit president, pidades selleks ainult härra Valnerit.

Ma ei ole kolkapatrioot ja olen saarlasi isegi sellepärast kritiseerinud, kuid see artikkel ületab kõiksugused viisakuse piirid. Lühidalt võiks Nikolai Gogoli järgi öelda, et see lugu on uppunud inimese surnud jutt. Kuid nüüd kõigest järjest.

Saaremaa hundid ja Tallinna karu

Möödunud aastal murdsid kusagilt mandrilt sissetulnud hundid Saaremaal üle saja lamba. Lammas võib aga olla inimesele lemmikloom ja on seda igal juhul rohkem kui metsas hulkuv hunt. Peale selle tekitasid hundid lambakasvatajatele küllaltki olulise varalise kahju. Nii mõnigi mees nutab kaua aega taga oma loomulikku surma surnud koera, miks siis ei või saare perenaine taga nutta oma armast utte, kes on hundi poolt julmalt lõhki kistud. Kellele see meeldiks, pealegi kui midagi niisugust ei ole juhtunud aastakümneid.

Umbes 150 aastat tagasi kadus hunt Saaremaa metsadest kui oluline kiskja. Siin on olnud üksikuid hunte, kuid looduse tasakaalule nad olulist mõju ei avaldanud. Ja äkki tõstab härra president kõvasti häält, et kuidas julgesid halvad saarlased huntidele nende veretööd pahaks panna. Saarlased tegid õigesti, sest kui nad laseksid hundikarjal (10–15 looma) karistamatult edasi tegutseda – suvel lambaid murda, talvel aga viimased metskitsed, hirved ja metsseapõrsad nahka panna –, siis oleks meil paari aasta pärast sellel väikesel saarel juba 100–150 hunti, nagu soovib lugupeetud president. Sellisele karjale jääb juba loomadest väheseks ning nende söögiks võib minna ka inimene (eriti laps). Seega reageeris saare rahvas olukorrale adekvaatselt ja väga õigel ajal.

Kas Saaremaa peaks olema edaspidi täiesti hundivaba või tuleb siia jätta 1–2 hunti, seda otsustagu asjatundjad, mitte aga linnainimesest ajakirjanik.

Neil päevil ületas uudisekünnise Tallinnas Pirital jalutav karu. Hirmus lugu – tallinlased kutsusid karule politsei. Miks ei reageerinud sellisele barbaarsele teole loomakaitsja Valner? Las tore loomakene jalutab ilusas looduslikus Pirita linnaosas, murrab maha ja sööb ära mõne homo sapiens’i, see on karu looduslik õigus. Veelgi hullem – karu püüdmiseks korraldati terve politsei- ja päästeoperatsioon. Kuigi karu kätte ei saadud, oli see raske loomavastane tegu. Mida aga võivad endale lubada tallinlased, seda ei tohi teha saarlased, aga sellest edaspidi.

Aedikud kui “geniaalne” idee

Teiste loomavastaste kuritegude õigustamiseks saarlaste poolt võiks märkida seda, et saarlased on elanud oma saarel tuhandeid aastaid, küttinud igal aastal hülgeid ja püüdnud siiga, sellest hoolimata on meres alati olnud alati hülgeid, kuid nüüd on ainult hülged ja siiga enam ei ole. Kas antud juhul on looduses tasakaal liikide vahel? Kormorane aastaid tagasi ei tuntud, kuid meilt läbilendavaid luigeparvi imetleme igal kevadel. Sellisest kaunist vaatepildist jääb Tallinna “roheline” ilma.

Saarlastele tuleb aga soovitada, et nad ei paneks tähele mõnes korterelamus (loe: termiidipesas) välja hautud mõtteid. Üks selline “geniaalne” idee on soovitus ehitada aedikuid, et hunt lammaste juurde ei pääseks, see peaks olema vähemalt meetrisügavusele kivivundamendile püstitatud 2,5 meetri kõrgune metallist aed – nagu hundipuur loomaaias – ja sellist aeda tuleks ehitada sadu kilomeetreid, et tagada lammastele vajalik karjamaa.

Mis puudutab niinimetatud “roheliste” (õige oleks “pseudoroheliste”) liikumist, siis näitas rahvas viimastel riigikogu valimistel neile koha kätte. Üks soovitus neile siiski oleks: pöörake oma pilk nende rikaste puidufirmade lagastatud metsade poole, kus pinnas on lõhutud sadadeks aastateks, kus ei ole enam asu loomal ega taimel. Miks te sellega ei tegele?

Saarlased peavad oma probleemid ise lahendama, sest sealt Talinast (nii nagu ütleb “õ”ige saarlane) ei ole meil mingit abi ega nõu loota. Elagem oma esivanemate kommete järgi.

Kommenteeritavast artiklist kumab läbi veel üks autori idee ja nimelt: Euroopas on hundid kaitse all, neid seal lihtsalt ei ole, kuid Saaremaal on ja palju, see kutsub aga kohale rikkad jahi- ja fototuristid. Milline andekas äriidee: hundid söövad saarlaste lambaid (nad on meil tasuta käes), turistidele müüme väga kallilt mõne hundilaskmise loa. Teadagi elavad rikkad kallites hotellides ja raha meile muudkui laekub. Soovitan härra Valneril Saaremaal sigatsevad hundid kinni püüda, Brüsselisse viia ja seal lahti lasta, sellega oleksid hundid söönud ja saarlased terved.

Saarlased pealinnast välja?

Oma artikli viimases osas muutub aga härra Valner eriti kurjaks saarlaste vastu. Nagu ta väidab, on tal selleks küllalt põhjusi. Tema nuttev klassivend ei saanud tööd, sest sellele ametikohale võeti saarlane ja nüüd on klassivenna lapsed juba nälga surnud. Naabrimees sai aga saarlastelt kolaka, sest läks nendega õiendama õ-tähe veidra hääldamise pärast. Tagatipuks varastati töökaaslase autolt kojamehed ning vargaks osutus saarlane. Selliste hirmsate inimeste väljaajamiseks Tallinnast kutsub härra Valner üles põliseid pealinlasi ja plaanib abi saamiseks pöörduda ka politsei, jahimeeste ja isegi sõjaväe poole.

Olgu teadmiseks, et pealinn on riigiõiguslik mõiste ja vastavalt seadustele peaksid selles linnas kõigile Eesti kodanikele kehtima võrdsed õigused. Pealinn on vajalik kõigile, mitte ainult tallinlastele.

Saarlastel ei ole veel plaanis Kuivastust alates kehtestada endist piiritsooni, kuid huntidele kehtestatakse kindlasti sissetuleku keeld – mahalaskmise ähvardusel.

Print Friendly, PDF & Email