Hanvar loodab oma Tori kolemaja Pakistani firmale müüa (1)

Hanvar loodab oma Tori kolemaja Pakistani firmale müüa

MAJA LAGUNEB KÄEST: Saarte Hääle ajakirjanikule oma Tori linnajaos asuvat majavare näidanud Varje Haaveli sõnul ei jaksa nad muinsuskaitsega enam sõdida. TÕNU VELDRE

Pärast aastatepikkust vägikaikavedu muinsuskaitsega Tori linnajaos asuva hoone pärast on selle omanikud Varje ja Hannes Haavel otsustanud kunagi taastuskeskuseks plaanitud hoonest loobuda.

Aprilli keskel teatas Suur-Sadama 39 kinnistu omanik, erakliiniku Hanvar AS juhatuse liige Varje Haavel muinsuskaitseametile, et nad on sõlminud eelkokkuleppe Pakistani äriühinguga kinnistu võõrandamiseks ning tehinguga saadakse loodetavasti ühele poole juba maikuu jooksul.

Läinud nädalal, kui Saarte Hääl sel teemal teise omaniku Hannes Haaveliga ühendust võttis, kinnitas viimane, et tema müügiplaani kommenteerida ei oska. Seejärel võttis toimetusega ühendust Varje Haavel, kes pakkus välja, et ajakirjanik tulgu kõnealuse maja juurde kohale ning ta räägib kõik teemasse puutuva otsast lõpuni ära.

Võimatu remontida

Kohapeal tunnistas ta, et hoonest on selle soetamisest 2002. aastal olnud pigem muret kui rõõmu. Ta näitas dokumente selle kohta, kuidas juba 1984. aastal pöördus toonane maja elanik Salme Kiil Kingissepa rajooni rahvakontrolli komitee poole kaebusega, et nende majatagused naabrid, perekond Virveste on omavoliliselt laiendanud oma aia piire ning ehitanud piirde praktiliselt vastu Suur-Sadama 39 elumaja. Nõnda et elamu hooldamine ja remont on muutunud võimatuks.

Kuigi maja hooldamisega on jõudumööda tegeletud, on osalt just piiriküsimusest tingituna maja remont osutunud keeruliseks ka Hanvarile. Mainitud piirdeaia ja maja vahelt end läbi pressida poleks kuigi tark.

“Olen siin kaks korda juba käe katki teinud,” tõdes Varje Haavel ajakirjanikule probleemset kohta näidates. Tõsi, esiteks on mainitud kohas aias naelad püsti, millega võib end kriimustada, teiseks – ega hästi mahuks ka. Ehk siis maja tagant katusele ligi ei pääse.

Majas sees on konstruktsioonid aga juba nii kehvad, et sealtki ei saa enam katust parandada. Varje Haaveli sõnul häirib neid kõige enam muinsuskaitseameti suhtumine. Kord öeldakse, et maja tuleb taastada, siis, et taastada pole enam võimalik ning korraldada tuleks mõõdistamine ja lammutamine. 2010. aastal koostas amet ka eksperthinnangu hoone mälestiseks olemise lõpetamiseks. Lammutusprojekti on Hanvar Haaveli kinnitusel ka esitanud, kuid see lükati tagasi.

Praeguseks on omanikud otsustanud maja müüa, kuna ei jaksa selle peale enam oma närve ja raha kulutada. Aastate eest mõtlesid nad maja taastada ning sinna nt oma erakliiniku patsientidele taastuskeskuse rajada, kuid enam pole see lihtsalt võimalik.

Müügiga tegelenud Kinlux Vara maakler Kaido Kruut ütles, et antud objekti saab suhtuda kahte moodi. Kas osta maja, mida hakata vastavalt ettekirjutustele taastama, või siis vaadelda seda majakrundina. “Maja seisukord on kahjuks väga halb ja huvilised on uurinud ikkagi võimalust ehitada sinna uus maja.”

Kruudi sõnul ei ole uue maja ehitajaid heidutanud asjaolu, et tegemist on muinsuskaitsealuse objektiga. “Praeguseks on omanik ise sõlminud eellepingu, mille sisu ja hinda mina ei tea,” ei osanud Kruut müüki lähemalt kommenteerida. Tema sõnul ei ole põhjust muretseda ei ümberkaudsetel naabritel ega ka muudel instantsidel. “Ladu ega tehast ei saa sinna kindlasti ehitada, ilmselt ehitab uus omanik endale sinna koostöös inimestega muinsuskaitsest ilusa maja,” arvas Kaido Kruut.

Luba lammutada

Varje Haavel eellepingut Pakistani äriühinguga oma sõnul kommenteerida ei osanud ning kinnitas, et ostjaga tegeleb advokaadibüroo Lillo ja Lõhmus advokaat Janar Männapuu, kes võib sel teemal rääkida. Kahjuks pole Saarte Häälel Männapuud mitme päeva jooksul tabada õnnestunud.

Aastaid on kõnealuse majaga tegelenud muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor Rita Peirumaa, kes puhkusel viibimise tõttu teemat kommenteerida ei saanud. Asja selgitas teine kohalik vaneminspektor Mihkel Koppel, kes märkis, et Haavelite firma on mälestise omanik olnud tema teada pea kogu taasiseseisvumise aja.

“Sellest alates on omanike tahtmatuse ja hooletu suhtumise tõttu riiklikult väärtustatud mälestisse hoone seisund pidevalt halvenenud ja käesolevaks hetkeks on hoone muutunud varemeks,” tähendas ta. Koppel lisas, et varemalt on seal olnud tegemist põhimõttelise naabritevahelise piiritüliga. Seda on aga toodud tänaseni ettekäändeks, miks ei ole võimalik hoonet hooldada ja tagada selle säilimine.

Ta kinnitas, et muinsuskaitseamet on omanikele vastu tulnud ja lubanud hoone lammutada juhul, kui selle kultuuriväärtuslikud detailid saavad dokumenteeritud ja mõõdistatud. Hoone on lubatud lammutada ja uuesti üles ehitada vastavalt kaasaegsetele vajadustele, säilitades mantelkorstna ja säilinud väärtuslikud detailid. “Seda teed ei soovinud omanikud aga minna, pidades lammutusprojekti põhjendamatult kalliks,” tähendas Mihkel Koppel.

Ta lisas, et kui oleks võimalik aega tagasi keerata, siis alates iseseisvumisest kuni tänaseni võiks Suur-Sadama 39 maja olla lõputute vaidluste asemel ammu restaureeritud, riigi eelarvest toetustki saanud, see oleks mugav kodu mõnele perele ning kultuuriväärtused oleks säilinud ja väärtustatud.

Print Friendly, PDF & Email