Poliitmaastikul on hundijahi hõngu (3)

Lähenevad kohaliku omavalitsuse valimised annavad juba märku. Mida suurem omavalitsus, seda rohkem. Suuremates linnades ja jõukamates valdades käib ärategemine täie hooga.

Väiksemates valdades pole aega poliitikat teha, nemad võitlevad ellujäämise eest. Raske öelda, kumma jagamine on raskem, kas rikkuse või vaesuse. Pahandust toovad asjaosalistele kaela siiski mõlemad.

Suurtest saab alati rääkida

Ei möödu päevagi, kus igavesena näiv Keskerakonna teema meediakajastust ei leia. Teatud väljaanded on pidevas valmisolekus, et äkki kukub mingi iva Savisaarest ja Keskerakonnast nendegi toidulauale. Piisavalt said seda teemat nämmutada hiljaaegu ka saarlaste päevalehed. Vastukaaluks erakonna juhti kritiseerinud Kalle Laanetile sai saarlastest keskide etteotsa suur Savisaare fänn Jaanika Rikko. Ehkki uue juhi valimisest võttis osa üsna napp hulk neist erakondlastest, kes oleks võinud vähemalt selleks korraks kohale tulla, said asjad erakonnasiseselt paika. Jääb vaid oodata, kui palju ja mis laadi tööd uus piirkonnajuht meediale edaspidi annab.
Ei anta Ansipilegi asu, kuigi mees on öelnud, et talle riigijuhtimisest aitab. Lubas ametis olla vaid seni, kuni tema kolmas valitsus püsib. Kas või järgmiste riigikogu valimisteni. Aga vahepeal toimuvad veel ju ka kohalikud valimised, eks need näita, millised jõudude vahekorrad täpselt on.

Ees seisab suur töö

Eelmisel korral tegi Reformierakond Saare maakonnas ära üsna arvestatava töö ja lisaks oma kindlale kantsile Kuressaarele võeti kontrolli alla arvestatav kogus valdasid. Et saaks mingil moel tunnetada Keskerakonna võimu Saare maakonnas, peab aga üsna usinalt jälgi ajama. Midagi siiski leiab.
Isamaa ja Res Publica Liit kidub. Pärast Mart Laari haigestumist on meedia jäänud justkui ootele ja IRL-i uue juhi kritiseerimisega ei kiirustata. Gallupite järgi eestimaalaste lemmikuks tõusnud sotsid meie maakonnas veel erilist kandepinda ei oma. Ent siiski on mõnes vallas juhtohjad nende käes. Otseselt ei ole seda asjaolu ajakirjanduses eriti palju valgustatud. Kas seda ei panda tähele või on probleem selles, et meie sotside kõrgliigat ehivad peamiselt Rahvaliidust emigreerunud omavalitsustegelased. Mine tea.

Kindel on, et sotsidel seisab ees suur töö, et järgmistel kohalike omavalitsuste valimistel saada enda kätte maakonnas veelgi priskem jupp söögirennist. Kas neil selleks aga auru jätkub? Ent ka reformikad on valvel, sest hiljutine ärasaamine Saaremaa omavalitsuste liidu esimehe valimisel vajab tasaarveldust. Need, kes praegu võimul on, peavad uue konkurendiga veelgi enam arvestama.
Kohalikus poliitikas on kõige tähtsam leida süüdlane kohapealt, olgu teemaks siis kehv seis maailmamajanduses, energiakandjate kõrged hinnad või vallateede halb olukord. Kes see ikka süüdlast kaugemalt viitsib otsida, kui leiab kohapealt kedagi, kelle kallal tänitada.
Umbes aasta pärast kuuleme, kuidas praegused opositsionäärid oleksid kohalikku elu juhtinud ja mis kõik on siiani valesti tehtud. Neid mõttevälgatusi, mida vaja teha on, leiab vähem.

Hundid on loodud lihasööjaks

Kuna legend sõnniga koos õlgi söövast lõukoerast ei ole siiani tõeks saanud, ei lõpe loomakasvatajate nõudmised hundid lõplikult hävitada. Mõistan nende olukorda täielikult, sest ega karilooma kaotus ole vähem kahjutoov kui kevadel põllule külvatud vilja saagist ilmajäämine. Aga rebased? Kui palju kanu ja kasse on nende seedekulglast läbi käinud?
On keegi mõelnud selle peale, et paneks äkki teadlased pead murdma hoopis selle üle, kuidas lihasööjad rohusööjateks ümber kasvatada. Selle asemel räägitakse vaid ühe liigi maa pealt hävitamisest.
Leian siit analoogia poliitikaga. Kui üks erakond on end ammendanud, panevad poliitikud pead kokku, teevad uue nimega erakonna ja arvavad, et elu läheb paremaks. Ühesõnaga lihasööjast rohusööjaks, seega kahjud justkui väheneksid. Aga kas see ka taimekasvatajatele meeldib, selgub hiljem.

Mõni poliitik lubab otsekohe kõigiga koostööle asuda, peaasi, et Savisaar erakonna juhi toolilt tõugatud saab. Mõni soovib vaikselt sama ka Ansipi või mõne teise juhtpoliitikuga seoses. Kuluaarides ennustatakse Keskerakonnale pärast Savisaare lahkumist kadu ning meenutatakse Koonderakonna ja Rahvaliidu saatust. Kas meie poliitika pole läinud juba liialt isikukeskseks? Kõik taandub isikutele, erakondade programm ja maailmavaade ei huvita suurt kedagi. Esikohale on tõusnud lihtlabane ärategemine.
Jääb ainult loota sellele, et väiksemates maakohtades leiduks jätkuvalt toetajaid ka valimisliitudes volikogusse pürgijatele. Neis kandideerivad üldjuhul inimesed, kes ei näe kohalikus elus osalemist poliitilise karjäärina. Need, kes tahavad ilma kõlavate loosungite ja klantspiltideta käed külge panna kohalike murede lahendamisel. Kui see liik hävitatakse, ei ole kasusaajaid mitte üheski maanurgas.

Print Friendly, PDF & Email