Okastraat meis endis

Jätkuvas majanduslikus surutises on õpetlik jälgida, kuidas on see hakanud mõjutama nii riikide kui ka inimeste käitumist. Veri on paksem kui vesi ja karmis olelusvõitluses kipuvad üllad ideaalid vabast turumajandusest ja tööjõu piiramata liikumisest tahaplaanile jääma.

 Üldise tööpuuduse foonil on vähemalt Vanas Euroopas järsult muutumas valitsejate ja poliitikute suhtumine võõrrahvaste sisserändesse.

Domineerivad erahuvid

Et asi on läinud tõesti hulluks, annab tunnistust ka Šveitsi – seni läbi ajaloo ühe vaba turumajanduse kantsi – ootamatu ukaas: 1. maist vähendatakse võõrtööliste tormijooksu Ida-Euroopast kolm korda.
Ka vabas kaubavahetuses on tunda uut külma sõja hingust, iga riik püüab nii lubatud kui ka lubamatute meetoditega kaitsta oma siseturgu, tootjaid ja põllumehi. Viimane markantne näide on Venemaa välja kuulutatud keeld vedada Euroopa Liidust sisse elusloomi ning vaatamata näiliste kokkulepete kehtimisele ei ole sellises olukorras suurt kaevata kellelegi, vormilise õigustuse kaitsekraavide ehitamisele leiab sisemise soovi olemasolul alati.

Tervikuna on tekkimas mulje, et keerulises olukorras hakkavad üllaste väljahõigatud ideaalide asemel domineerima iga riigi erahuvid ja ega seda nende valitsejatele vist ette heita saagi. Kui nad oma kodanike ja majanduse käekäigu nimel naabritega ei nügiks, poleks neil pärast järgmisi valimisi riigitüüri juurde enam asja. Vaevalt et keski nüüd seda musketäride kuulsat võitlushüüdu “Kõik ühe eest…” avalikult maha matab, aga vargsi kipub peale jääma mõtteviis, et igaüks vaatab ise, kuidas saab.
Ega Eestis või Saaremaalgi olukord või meelsus teistsugune ole. Näiteks loosung “Eelista eestimaist!” on ju tegelikult mõeldud siseturu kaitsmiseks ja ignoreerib tõsiasja, et selle ideoloogia laiemal järgimisel ei ole väga paljudel meie eksportijatel varsti ka välisturgu, istume niisama oma kartulikoti otsas, näpp nõutult suus.

Üleskutseid okastraat lahti kerida kostab viimasel ajal ka kohapeal. Kõige värskem näide on ühe valla idee lõpetada linnas koolis käivate laste bussipiletite kinnimaksmine. Õppigu parem kodu juures, sest vastasel juhul tekib varem või hiljem küsimus kohaliku haridustempli mõttekusest. Iseenesest mõtteviisina täiesti loogiline, ometi ei haaku selline majanduslik hariduse tarastamine hästi arusaamadega elu korraldamisest kolmandal aastatuhandel.
Nii lõhestabki riiki kui inimtegevust ühelt poolt soov paremini elada ja teiselt poolt soovimatus sellega kaasnevatele nähtustele lõivu maksta. Kõik saavad aru, et tuumajaam Eestis on paratamatu, aga äärmisel juhul võiks ta rajada Hiiumaale. Mitte ealeski oma koduõue. Süvasadama kaubasadamaks muutmine tundub ka mõistlik, aga ainult juhul, kui müra ja saaste konkreetselt minuni ei jõua.

Teoorias kõik päri

Kõik on teoreetilises plaanis päri, et riik võiks olla efektiivsem ja paksem, aga ainult sinnani, kus see tooks kaasa väljaminekud isiklikust rahakotist või muutused elukorralduses. Räägime siis avalike teenuste kokkutõmbamisest, õpetajate palgast või haldusreformist, vahet ikka pole.
Elu ise on paraku pire keerulisem, millegi saamiseks tuleb millestki ka loobuda ja majanduses ehitatud tarad on üldreeglina alati kahe teraga mõõgad. Soovimatu pullmullika võib oma kapsamaalt nii küll eemal hoida, aga ega siis ka ise enam võõrastele ahvatlevatele nurmedele kergelt kepslema pääse.

Print Friendly, PDF & Email