Saaremaa oma tippmodellid (6)

Karena Kiis (1992) – mannekeen

Pikk blond sihvakas tütarlaps, kes enda arvates ei ole veel päris modell, kuid kelle välimus ja olek räägivad midagi hoopis muud.
“Kõige esimesena märkas mind koolikaaslane Teele Koel, kes kutsus mind modelliks maakondlikule üritusele Look Kool. Sellel hetkel mõtlesin endamisi: kas tõesti mina?” alustab oma lugu Karena. Ta tõdeb, et küllap sealt hakkaski tema jaoks kõik pihta, sest alguses tundus see lihtsalt väike roosa unistus.
Oma senistest saavutustest suurimaks peab Karena üritusel MoeP.A.R.K parima naismodelli tiitli pälvimist, öeldes naerdes, et tegelikult oli see tol hetkel ikka suur šokk. Ta nendib, et poleks kunagi osanud millestki sellisest mõeldagi, kuid alati on hea saada tunnustust.
Oma siiamaani kõige ekstreemsemaks pildistamiseks peab Karena Kiis 20 cm kontsadega ja tavakodaniku jaoks imetabases riietuses keset Kuressaare külma kesklinna kaameraga tõtt vaatamist. “Huvitav kogemus oli ka haigla ees poolpaljalt toimunud photoshoot,” meenutab Karena Kiis, puna palgeil.

Mis piire seab modelliks olemine igapäevaelus?

“Mina ei sea endale mingeid piire. Söön kõike, mida hing ihaldab, ja täpselt siis, kui isu on!” kummutab Karena rõõmsalt vähemalt tema kohta mitte kehtiva eelarvamuse modellide ja toidu omavahelistest suhetest.
Karena võrdleb modelli heas mõttes mannekeeniga – ei vaidle vastu, teeb ära, mida talt palutakse, ja on kujundatav vastavalt tellija soovidele.
Karena arvates on sellel alal tähtsamad omadused kannatlikkus, täpsus, enese- ja sihikindlus. “Tõepoolest, ainult erilistest näojoontest ja pikkadest jalgadest ei piisa – modellil peab olema isikupära.”

Sihikindluse koha pealt lööb Karena silmad maha ja sõnab, et modell peab ise vaeva nägema, et leida endale hea agentuur ja tasuvaid tööotsi. “Mina pole seda kunagi teinud, mõtlesin, et jätan selle saatuse hooleks – kes leiab, et minus on midagi, mis köidab, siis olen koostööks avatud. See on loomulikult täiesti vale mõtlemine, sest kui on suur soov modelliks saada, siis tuleb ise kõvasti vaeva näha.” Karena leiab, et temas ei ole sellist suurt soovi kunagi olnud, modellindus on ja jääb talle pigem hobiks.
Praeguseks on ta agentuuriga seotud olnud alates märtsist ning pole seetõttu saanud oma hobiga veel tõsisemalt tegeleda. Mis aga tulevik toob, selle küsimuse peale kehitab Karena õlgu – eks elu näitab.

 


 

Agne Vaher (1993) – kameeleon

Istet võtab uskumatult ilus tüdruk, pole kahtlust, et tegemist on modelliga. Enesekindlust õhkub temast juuksejuurtest varbaotsteni.

Kes on modell?

“Inimene, kes oskab müüa absoluutselt kõiki asju, mida klient vajab, ja seda kõikvõimalikul viisil, alates moe-showdest ja lõpetades piltidega.” Nii võtab oma olemuse modellina kokku Agne Vaher.
Agne huvi selle ameti vastu ei tekkinud siiski sõrmenipsust, vaid see muudkui kasvas ja kasvas, kuni lõpuks tuli vastu võtta otsus, et tuleb end täielikult sellele pühendada.
“Modellindusega kaasnevad kogemused panid mind seda ala veel rohkem armastama,” sõnab Agne Vaher säravsilmi. Mingit konkreetset tõuget ei oska ta välja tuua, lihtsalt mingil hetkel koitis, et ei piisa vaid pelgalt ilusatest piltidest Facebookis. Kuigi soov oli suur, ei saanud siiski kohe alustada catwalkil kõrgmoe kandmisega. Esimesed tööotsad sai Agne kohalikes moe-showdes, mis arenesid edasi üle-eestilisteks ja sealt edasi aina kõrgemale. “Emotsioonid olid muidugi alati laes ning avastasin selle adrenaliinisüsti, mis catwalkiga kaasneb.”

Oma suurimaks saavutuseks peab Agne Pariisis veedetud kuud, kui sai koostööd teha suure tegija, kuulsuste stilisti ja disaineri Rachel Zoega.
Muidugi käib sellise perest eemal olemisega kaasas koduigatsus, välismaal ei ole su kõrval sõpru ja lähedasi, kellele toetuda ja peab igas olukorras ise hakkama saama. “Muidugi tuleb alati väga tähelepanelik ja ettevaatlik olla, kuna modelle ümbritsevad kogu aeg uued näod ning tuleb väga hoolikalt valida, keda usaldada ja keda mitte.” Eks see ongi modellinduse pahupool, aga kogemustega saab seegi selgeks. Siiski ei pea Agne negatiivseid aspekte kuigi oluliseks, sest positiivne pool nullib kogu halva täielikult.

Agne endale modellina piire ei sea. “Tuleb osata teada anda oma eluviisist ja kuidas seda aina paremaks muuta. Pigem avab see ala uksi, mitte ei sule neid,” räägib ta.
Kuidas iseloomustaksid modelli ühe sõnaga?
“Kameeleon!” hüüab Agne kohe ja tõdeb, et see ongi üks olulisemaid omadusi – oskus kohaneda igas olukorras.

 


 

Marliis Rettau (1994) – erilisus

Järgmine Saaremaalt võrsunud modell on 18-aastane Marliis Rettau, kes vaatamata oma noorusele on agentuuris MJ Models tegelenud modellindusega juba kolm aastat. Suu kõrvuni ja ise energiast pulbitsev tüdruk polekski nagu just kaheksandast koolitunnist tulnud.
Oma lugu alustab Marliis siira ülestunnistusega: temale pole modelliks saamine kunagi olnud helesinine unistus. Sellele rajale sattus ta tegelikult puht juhuslikult. “See kõik juhtus ühe päevaga. Hommikul läksin sõbrannale castingule seltsiks kaasa, omamata lootust, et minust endast võiks modell saada. Mõne hetke pärast helistati vanematele ja küsiti, kas nad on nõus 15-aastast tütart Milanosse laskma.” See on lühidalt lugu, kuidas üks 15-aastane neiu oma modellikarjääriredeli esimesele pulgale astus.

Kas on raske jagada aega kooli ja modellinduse vahel?

“Aja pühendamise osas pole hetkekski kahtlust tekkinud, sest aega tuleb lihtsalt võtta! Klassiku sõnad!” puhkeb Marliis naerma. Ta selgitab, et võti peitubki aja planeerimises, ning kui seda õigesti teha, siis ei pea kumbki kannatama, ei töö ega kool.
Üllataval kombel peab noor modell oma tähtsamateks saavutusteks just Eestis korda saadetut. Kuigi ta hindab kõrgelt ka välismaal kogetut, siis südamelähedased on siiski kodumaal tehtud tööd.
Eestis on ta kõige rohkem koostööd teinud Britt Samosoniga, alustades photoshootist Türgis ajakirjale Mood ja lõpetades Tallinna “Fashion week’iga”, kus Marliis ka tema loomingut kandis.

Oma esimesest tööotsast Itaalias on Marliis siiamaani vaimustuses. “Kogu meie reisiseltskond oli maailma parim! Ammutasin kõike endasse – modellimaailma lavatagune elu on lihtsalt nii huvitav.”
Suuri piire ei ole Marliis pidanud endale seadma. “Ütleme nii, et ega ma hommikul kooli jaoks riideid valides küll ei mõtle, et oh ma olen ju modell. Toidu suhtes jään ka endale kindlaks – kui ikka isu on, siis tuleb süüa.”
Seda, kas modellikarjäär on osutunud kindlaks valikuks, ei oska Marliis veel täpselt kommenteerida. “Täna on veel vara öelda, et minust saab modell, aga kindlasti on see üks valikutest.”

 


 

Kadri Raudsepp (1994) – loovus

Kadri tunnistab ka ise, et modelliks hakkamine oli paras julgustükk, kuid praegu ei kahetse ta midagi. “Kui mu sõbrannad ja peretuttavad hakkasid kergeid märkusi tegema, et minust peaks ikka modell saama, ütlesin neile kindlalt vastu, et EI, mitte mingil juhul! Miks ometi?”
Kadril puudus esialgu modellinduse vastu otsene huvi, kuid nüüd nendib ta, et võib-olla oli see siiski tema salajane unistus, mida ta endale millegipärast tunnistada ei tahtnud.

Mis andis tõuke modellindusele rohkem aega pühendada?

“Tõuke andis see, kui sain lähemalt teada, mis see kõik endast kujutab. Kui ma tagasi vaatan ja mõtlen, siis tegelikult ei olnud mul õrna aimugi, mis toimuma hakkab hetkest, mil ma E.M.A–ga lepingu sõlmisin.”
Oma tähtsaimaks tööotsaks peab Kadri veidi aega pärast agentuuriga lepingu sõlmimist kahte kuud Tokyos. “Olin tol hetkel kõigest 13-aastane. Mäletan, et telefonikõne ajal käisin mööda tube ringi, mu käed ja põlved värisesid kohutavalt ja ma nutsin, kas suurest hirmust või rõõmust, seda ma ei tea, kuid kuidas saakski sellisest võimalusest ära öelda!”
Oma esimesi nädalaid suurlinnas peab Kadri üpris kohutavaks. Kõigele lisas vunki juurde tohutu koduigatsus. Pärast kahe kuu möödumist oli olukord aga kardinaalselt muutunud – Tokyo oli saanud justkui teiseks koduks.

Modellinduse pahupooleks peab Kadri Raudsepp ootamist, ootamist ja veel kord ootamist. “Jube, kui oled töötanud (loe: oodanud) juba kaks tundi kauem, kui ette nähtud oli, ja sinu kõht on ääretult tühi, sest pahatahtlikud kliendid on liiga tõsiselt võtnud lauset “Don’t feed the model!”. Siiski lisab Kadri, et tihti selliseid olukordi ei teki ning saadud kogemused ja teadmised on väärt iga oodatud minutit.
“Mina ei tea, kuidas nad hakkama saavad, aga minu poolt neile suur respekt!” kommenteerib Kadri õpilaseks ja modelliks olemise kombineerimist. Tema isiklikult pole kooliajast rohkem kui nädal aega järjest modellindusele kulutanud, sest leiab, et kool on tähtsam. “Ma ei kujuta ettegi, milline ma oleksin, kui ma poleks modell. Iial ei tea, mis elu toob, ja ma ei tea, kas ma ühel päeval täiskohaga modelliks hakkan.”

Krete Sema

Print Friendly, PDF & Email