Pidu Saaremaa noorte moodi

Pidu Saaremaa noorte moodi

Foto: Georg Arnold

Hardi Volmer teab, mida ütleb. Selle tõiga mõjul ei ole minu vaim piisavalt tugev, et vaielda vastu kuu aega tagasi ilmunud Singer Vingeri uue albumi tuntuima pala sõnumile. “Noored on hukas!”

Loomulikult, tegelikult on see juba ammustest aegadest (võiks arvatavasti väita, et lausa sajanditetagusest ajast) pärinev mõttetera, mis visatakse õhku iga pisemagi patu peale, millega teismeeas inimeseloom hakkama saab.
Seda patuhimu on viimasel kümmekonnal aastal üritanud erinevad organisatsioonid ja seltsid küllaltki veidral ja pisut ehk isegi banaalsel viisil vähendada – on korraldatud noortepidusid, mis on jõudnud suisa – nii veider kui see ka pole – seni vaid “suurtele inimestele” mõeldud ööklubidesse.
Kommid on muidugi head, aga ainult mingi piirini. Seega jääb õhku siiski küsimus, et kas säärane tegevus-ettevõtlus ei ole samm-sammult ületamas mingisugust nii-öelda ravivat piiri ja muutumas endale vastu töötavaks?

Maailma suuremaidki epideemiaid on küll ravitud teiste haiguste abiga – arvatavasti on ka noortepeod seega sobiv lahendus. Olles ise pidev erinevate suhtlusvõrgustike kasutaja, võin öelda, et peagi toimuva noortepeo hakul on veebiruum täis kilkeid ja on tunda selget õhu värelemist, kuna mitusada inimest istub, närib küüsi ja ootab hüsteeriliselt uut pidu.
Ühiskonna täiesti veidrate moraali- ja sotsiaalsusekoodeksite tõttu on pea et võimatu neist pidudest kõrvale hoida nii, et säiliks “normaalne” olemine, nii olen ka ise sinna sattunud. Korduvalt.
Defineerimata siinkohal noorsoo jaoks “normaalsust”, võib kindlasti väita, et säärastel noortepidudel on häid külgi. Võtkem või muusikaline ja laiemas mõttes kultuuriline vaatenurk. Olgu, muusika, mida mingisugune uljaspäine plaadikeerutaja kokku miksib, ei paku tõesti arvatavasti mingit erilist kultuurilist elamust (küünikute mässu vältimiseks pean muidugi lisama, et kultuur on loomulikult kõik, mis inimkäsi on loonud), kuid tihtipeale on nendel pidudel siiski esinenud ka erinevaid artiste.

Teades suuremal-vähemal määral kultuuriarendamise olukorda Kuressaares, on see ikkagi tõeliselt tänuväärne lüke. Kui tuua võrdluseks kas või mingisugused mõnusad sohvabaari-kontserdid, kus piletihind küünib tihtipeale peaaegu 15 euroni, on paarieurosed noortepeod täiesti soliidsete esinejatega enam kui tänuväärsed. Loomulikult ei tohi alahinnata ka pidudega kaasnevat sotsiaalsust, sest tegelikult tähendab ju peo definitsioongi põhiliselt kahte asja: meelelahutuse pakkumist ja sotsialiseerimist. Peole omane suhtlusmaneer on aga kaunis omapärane ja selle nii-öelda kasulikkuses võib seetõttu hakata koguni kahtlema.

Praeguste ööklubiliste noortepidude puhul kipub aga vägisi esile tikkuma pigem sapine ja räpasem pool, mis inimesi traumeerib ja mis meelde jääb. Näiteks kas või eetiline küsimus, kas noored vajavad seda. Kas nad vajavad ligipääsu asutusele, mis on üldjuhul mõeldud vaid täiskasvanutele.
Täiesti subjektiivsest vaatenurgast ei ole siin tegelikult absoluutselt mingisugust probleemi ning kui arvestada seadusi, siis on kõik imeline. Noored hoitakse kõrvale igasugu patuurgastest ning tuuakse nad ühtekokku veidi väärastunud, kuid ikkagi kultuuri nautima. On’s aga noorele tarvis seda täiskasvanulikku keskkonda juba noores eas – sellele üpriski retoorilisele küsimusele üritatakse vastata kahel eri moel. Vastused on üldjoontes samad, aga esitlusviis täiesti erinev.
Ühe vastuse annab Kuressaare noorte huvikeskus. Nagu selle juhi Taniel Varesega rääkides kuulsin, on nende lahenduse läbiv joon nii-öelda õhtuklubi. See tähendab, et noored tulevad klubisse valges ja lahkuvad sealt varastel õhtutundidel ning seejuures on iga pidu seotud mingisuguse sõnumiga. Need peod on üldiselt mõeldud just pigem nooremale publikumile ning nende puhul ei kehti ka suuremat vanusepiirangut.
Neid aupaistes kiiskavaid pidusid aetakse aga segi nende teistega – klubide endi korraldatud 16+ pidudega, mis lõpevad alles päikese tõustes ning mille puhul on oluline pigem just see meelelahutuslik pool.

Need kahte tüüpi peod aetakse aga liialt tihti segi, kuigi tegu on ikkagi drastiliselt erinevate asjadega. Teise peotüübi puhul on tegu olukorraga, kus “tänu” neljapäevaöisele (üldjuhul) pidutsemisele langeb sotsiaalsete noorte reedese koolipäeva õppeedukus masendavalt ning sellest tuleb vaid paksu pahandust. Iseenesest ei ole ju ka selles öises peos midagi väga paha, kuid säärane situatsioon viitab pigem tõigale, et üht probleemi ravides on suudetud tekitada kamaluga uusi probleeme, mis jäävad ühiskonna silmis pigem kõigi nende sotsiaalsete ja meelelahutuslike aspektide varju.
Kõik see on aga vaid pinnapealne virvendus, kuna selle virvenduse all peitub viitsütikuga pommina üks eriliselt valus avalik saladus ehk noortepidudega seonduv alkohol. Olles salamisi-tasapisi maad kuulanud ja uurinud siit-sealt, selgub, et tegu on vägagi valusa probleemiga, millele lahenduse leidmine on aga pea võimatu.

On ju teada, et 21. sajandi noor on palju julgem ja enesekindlam kui endiste aegade noored. See tekitabki olukorra, et noorsand ei karda enam isegi kurja politseinikuonu, kes ta ehk ööklubist välja tarib. Säärastel n-ö avalikel saladustel on aga see viga, et kõik see karm pealispind on teada, kuid asja tegelikud tagamaad ja suuremad psühholoogilised väärtused on ikkagi kusagil sügaval peidus. Võid kuulda nii klubijuhtide, DJ-de kui ka endiste turvameeste kommentaare, kuid kõigi suust tuleb justkui veidi androidlik ühesugune mulin-lalin.
Ma kehitan õlgu ega oskagi mingit seisukohta võtta – tegu on ühiskonna ühe viimaste aastate suurema valupunktiga ning ilmselt on raske siin mingit suuremat rongi liikuma lükata. Ja kas tunneli lõpust paistab tõepoolest vaid diskokuuli melanhoolne ja toretsev värvidemäng?

Kaspar Viilup

Print Friendly, PDF & Email