Kevad südames ja aias

Kevad südames ja aias

 

Sel aastal on talve ja kevade võitlus olnud pikk ja tasavägine. Õnneks tundub, et nüüd on kevad lõpuks võidu saavutanud ja kõik aiasõltlased saavad peagi näpud mulda pista.

Mida nädalake edasi, seda enam märkan poodides aiandusosakonnas ringi luusivaid rohenäppe, silmis jahikoera pilk. Õnneks pole mina ainus, kellel seemneriiulite vahel silm särama ja vererõhk lakke läheb. Ostaks sel aastal midagi põnevat ka! Mõne lõhnava suvelille? Uue salatisordi? Prooviks teistmoodi juurikaid?
Seemnepakk peidab endas lootusi ja üllatusi, ilu ja rahulolu, toitu nii hingele kui kehale.
Minuealiste põlvkond omab veel kogemust ja elamusi kartulivagude vahelt, peedipõllult või peenramaalt vanaema juures. Nooremad vanaemad on vahepeal suures osas potipõllundusest loobunud, sest hurraa-poes-on-kõike-saada-ajastu muutis palju meie mõttemallides ja harjumustes.
Õnneks on köögiviljakasvatus nüüd taas tõusev trend ja lisaks vanaemadele on sellest vaimustumas ka noored emad, kellele on oluline, et nende lapsed näeksid, kuidas kasvab porgand või kurk, kuidas õun puu otsas punaseks läheb ja mida kõike selleks teha tuleb, et oma aiast saaki saada.
Tervisliku toitumise tähtsustamine on palju inimesi suunanud aiatöö juurde. Ise oma aias oma perele aed- ja juurvilju kasvatades saame ju kõige paremini kontrollida, et see, mis meie laste toidulauale jõuab, on läbinisti puhas ja mahe kraam.

Lõõgastus ja ravi

Vähem tähtis pole ka iluaiandus. Lisaks praktilisele kasule ja käegakatsutavale tulemusele pakub aed palju ka emotsionaalsel tasandil – värve ja lõhnu, silmailu. Erinevad teaduslikud uuringud on tõestanud aiatöö lõõgastavat ja ravivat mõju inimesele. Olen lugenud aiateraapiast, mille eesmärk on panna vaimsete häiretega või sõltuvusprobleemidega inimene ennast paremini tundma tänu taimedega tegelemisele ja oma töö viljade nautimisele. Teraapia pidi väga hästi aitama stressi ja depressiooni vastu. Artiklis väideti, et see teraapia on alguse saanud Ameerikast ja on nüüd levimas juba ka Euroopas.
Mulle tundub aga, et meie rahvas on oma talupojatarkusega läbi aegade maandanud oma pinged mulda ja rüganud värskes õhus, aias või põllul stressi olematuks. Oleme osanud end tasakaalus hoida just tänu looduslähedusele. Ei räägita asjata, et aiainimesed on sellised teistmoodi, kenad ja positiivsed.
Kui ma 13 aastat tagasi esimest korda Kuressaarde sattusin, üllatas mind väga siinse aedlinnakese ilu ja heakord. Eelkõige torkas silma, kui agaralt kohalikud aiaomanikud oma majapidamisi lilledega kaunistavad. Ma polnud sellist ilu sellises koguses seni kuskil mujal näinud, võib-olla ainult Türil, meie aiapealinnas.

Kaunis Kuressaare

Nüüdseks on pilt muutunud veelgi kenamaks. Enamik maju on kaunilt värvitud, hekid eeskujulikult pügatud ja piirdeaiad korras. Majade sissepääsud, hoovimajad, garaažiseinad ja kõik muud vabad kohad on lilli täis riputatud. Eesaiad on kujundatud põnevate ilupuude ja -põõsastega.
Lilli täis eesaiad on Kuressaares väga tüüpiline vaatepilt. Siinses pehmes kliimas tunnevad end eriti hästi elulõngad ja roosid, kõige rohkem meeldivad mulle mööda seinu turnivad roniroosid. Jalgrattaga aedlinnas ringi sõites olen tõeliselt ohtlik element liikluses, kuna mu pea lihtsalt ei jõua nii kiiresti vasakule-paremale käia, kui palju on tee ääres ilusat ja imetlusväärset.
Olen märganud ka seda, et mõne maja küljes on aumärk. See tähendab, et maja ja aed on võitnud mõnel konkursil näiteks kauneima aia tiitli. On näha, et kõik selle maja naabridki punnitavad sama eesmärgi suunas, kuna naabrist ei tohi ju kehvem olla.
Lõpetuseks sobib üks tore hiina vanasõna, mille algus on eri andmetel varieeruv, ent lõpp alati üks ja sama: “Kui tahad õnnelik olla kogu elu, raja endale aed!”

Elen Laine
aiandushuviline

Print Friendly, PDF & Email