86. kiri: kingitus tänavalt

86. kiri: kingitus tänavalt

 

Hea inimene!
Eile õhtul vestlesin ühe tuttavaga, kes töötab leti taga. “Sa ei kujuta ette, milline päev mul oli! Millised inimesed, uskumatu!” Kuulasin, kuidas ta kirjeldas neid värvikaid tüüpe, keda oli sel päeval näinud. Ta tegi seda sellise õhinaga, et mina ei saanudki sõna. Võisin vaid mõelda, et näe, kahel väga erineval inimesel on ühe päeva jooksul olnud üsna sarnane kogemus.

Olin 12 tundi töötanud ühe olulise loo kallal. Vahepeale jäi öö, mis paksu pead mõtetest puhastas. Kui olin lõpuks oma teksti saanud nii valmis, et jäi veel selle viimistlemine, tundsin vajadust õue minna. See oli nõudlik soov, mille väsinud keha mulle esitas, ning pidin sellele järele andma. Tõmbasin jope selga ja läksin – kodusest tööpaigast toimetusse. Sama hästi võisin lõpetada oma loo seal.
Mõnel hetkel, kui väsimus tuimestab, aga samas tean, et see ennustab mingi suure asja lõpetamist, tundub maailm kuidagi teistsugune. Justkui näeksin seda läbi filtri, mis muudab kõik mustvalgemaks. Juhuslikud inimesed tänaval tekitavad mus neil päevadel pikki mõtteid.

Eile tegi üllatustega algust üks erakordne vanaproua, kes minust mööda kihutas. Tal oli kirsipunane jalgratas, peas sellega toon-toonis tanu ning pakiraamile kokku volditud neoonvärvides lilledega kott. See vanadaam nägi välja nagu… kevad! Olen Sulle kunagi juba kirjutanud vananemise teemal, aga – eile seda daami nähes mõtlesin jälle, et 70-aastasena tahaksin minagi välja paista rahulolev. Mitte krimpsus ja kibestunud, vaid õnnelik.
Järgmisena nägin üht pisikest poissi, kes hoidis kahe käega kinni piimapakist. Ta müts oli silmile vajunud, aga pilk ikkagi uhke. Poiss oli talle antud ülesandega ju peaaegu toime tulnud – üle jäi veel koju kõndida. Ta pilk tuletas meelde, kui hea on mõnikord saada kiita ka väikese töö eest. Üksteise tunnustamist võiks argiselt olla palju rohkem…

Kolmandaks möödus minust tüse neiu, kes kandis imekaunist roosat seelikut ja pidulikku pluusi. Ka juuksed olid tal kaunilt seatud, temast õhkus enesekindlust ja ilu. Oma olekuga julgustas see vormikas piiga kõiki neid, kes muretsevad oma kehakaalu pärast. Ta oli ilus – aga see ilu ei tulnud vaid riietest, vaid sellest, et ta armastas ennast. Vaatasin teda imetlusega.
Viimasena möödusin kahest sõbrannast, kes kuhugi teel. Mõlemad olid juba aastatest madalaks vajutatud ning üks pidi kasutama kõnniraami. Nad olid jõudnud kõnnitee kõrge äärekivini ning põduramal proual oli raskusi oma jala tõstmisega. Kaaslane toetas teda ning olin juba seisma jäämas, et ulatada abikäsi, kui see daam mu kõhklust märkas. Ta tõstis pilgu, otsis minu oma ja naeratas julgustavalt. “Ma saan hakkama,” ütles see naeratus. Järgmine samm õnnestuski. Naeratasin talle vastu. Ning mõtlesin, et näe, alati ei olegi inimesel tegelikult abi vaja, aga samas on hea teada, et vajadusel on see lähedal.

Kõrge korrusmaja uks langes mu selja taga kinni, astusin lifti ja jõudsin oma töölaua taha. Kõik oli nii, nagu alati – ei midagi erilist. Ja ometi olin paarikümne minuti jooksul taas kogenud, kui võrratult ilusad on inimesed. Olen tänulik nende juhuste eest, mis mulle seda ikka ja jälle tõestavad.
Soovin Sulle heasoovlikku pilku ja jääme kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email