Saarlastel napib hundijahi oskusi (14)

28. veebruaril lõppenud hundijahihooaja kesised tulemused näitavad, et Saaremaa jahimehed on minetanud hundiküttimise oskused ja vajavad võsavillemite rajalt mahavõtmiseks koolitust.

“Kõige suurem viga oli see, et iga mees käis eraldi metsas ja üritas üksinda hunti kätte saada, aga hundi tabamisel annab tulemuse eelkõige kollektiivne jaht,” ütles keskkonnaameti jahinduse peaspetsialist Jaan Ärmus. “Kui iga jahimees arvab, et ta on kõva ulukikütt, siis hunt on ikka targem kui mõni muu loom,” lisas ta.
Viiest hundilaskmise loast vaid kaks realiseerinud Saaremaa jahimehed vajavad Ärmuse sõnul huntide tabamiseks koolitust ja see on võetud ka päevakorda. Nurjunud jahi kõige suurem probleem on see, et hundid on väga õppimisvõimelised. Hunt, kes on kord juba lipuringist või jahimeeste ringist välja pääsenud, on järgmine kord palju targem ja tema tabamine muutub aina raskemaks.
Näiteks Valjala vallas Võrsnal “õpetasid” jahimehed ühte hunti pikka aega ja vaatamata mitmele jahilkäigule kiskjat ei tabatud. Valjala meeste suurim viga oli Ärmuse sõnul see, et võsavillemit üritati tabada liiga väikse arvu meestega. Alal, kus oleks vaja olnud 50–70 meest, tuldi välja 7–8 mehega.
“Me peame hundijahti uuesti õppima,” märkis Ärmus ja meenutas 1996. aastal Saaremaal moodustatud hundiküttide brigaadi. Tollal tegutsenud kütibrigaad tegi esmalt luuret hundi asukoha väljaselgitamiseks, seejärel piiras jahipidamise ala ära ning jahti alustati alles siis, kui piisav arv jahimehi koos. Oluline on ka see, et kui jaht on juba ette võetud, siis tuleb kiskja ka kätte saada.

Möödunud nädalal lõppenud suurkiskjate jahihooaja käigus kütiti Eestis 149 hunti ja 99 ilvest. Hiiumaal kütiti lubatud viiest hundist neli, Saaremaal kasutati viiest hundilaskmisloast ära kaks.
Täpsed andmed, kui palju hunte ja ilveseid metsa jäi, tulevad 10. aprillil, kui ulukiseire ja jahimehed on loenduse lõpetanud. Nendest andmetest sõltub, kas hundijaht Saaremaal jätkub ka järgmisel jahihooajal.
“Innovatsioon ei tähenda alati elektroonikat, mõnikord seisneb innovatsioon hoopiski vanade ja unustatud tõdede meeldetuletamises,” arvab Saaremaa talunik Veiko Maripuu, kelle majapidamisele hundid alles hiljaaegu märkimisväärset kahju tekitasid.
Eilses Saarte Hääles ilmunud artiklit “Lambakasvatajad tahavad huntide vastu toetust” kommenteerides pakub Veiko Maripuu välja odavaid ja jõukohaseid võtteid, kuidas loomakasvatajad saaksid oma loomi huntide eest tõhusalt kaitsta. Tema pakutud meetodite märksõna on lõhnad.
Maripuu sõnul on hundikindla aia ehitamine väga kallis. “Näiteks Soomes ja Rootsis, kui hundiala tekib, ehitab riik kohe oma rahaga hundikindla aia, kus on 8–9 traati ja mis on 1,6 meetrit kõrge. Mingit probleemi seal ei teki,” märkis Maripuu. “Meil säärast jõukust ei ole. Arvan, et meie peaksime rohkem tegelema hundiohu ennetamisega, mitte niivõrd muretsema, kuidas ja kui palju looma kaotamise eest kompensatsiooni makstakse.”

Nii mõnedki Veiko Maripuu pakutud hunditõrjevahendid tunduvad esmapilgul üpriski veidrad ja isegi ekstravagantsed. “Kirjutasin leheartikli peale kommentaari, et ärgitada arutelu ses küsimuses,” selgitas ta. “Midagi naljakat seal ju tegelikult pole. Esmapilgul teeb ehk nalja minu pakutud soovitus, et ajal, mil hundirisk on suurim, st augustis-septembris, võiks kiskjate peletamiseks näiteks õllesõprade abi kasutada – neile tuleks anda mõned Bocki õlled, et nad siis ringi liiguksid ja aeg-ajalt sirtsutaksid. Nii jätavad nad maastikule lõhnad, mis hundid eemale peletaksid.”
Maripuu väitel on loogika iseenesest lihtne, sest kui hunt liigub uuele territooriumile, siis kontrollib ta alati, kes on selle ala peremees. “Looduses märgistavad loomad ju alati oma territooriumi. Ka hundile on tähtsad lõhnad ja kõik võõrad lõhnad, eelkõige tema tähtsaima vaenlase, inimese lõhn, teevad ta kohe ettevaatlikuks,” rääkis ta.
Veiko Maripuu lisas, et pärast seda, kui hundid umbes kuu aega tagasi tema 15 lammast maha murdsid, hakkas ta rohkem mõtlema, mida saaks oma jõududega ja odavalt kohe ära teha, et kiskjaid oma karjast eemal hoida. “Ka jahimeestega olen sel teemal mõtteid vahetanud,” tõdes ta.

Ain Lember, Urmas Kiil

Print Friendly, PDF & Email