Mõned mõtted. Teatrikuul

Tuttav helistas ja soovis ilusat teatrikuud. Aitäh. Mõtlesin siis, et mis tähtsus on sellel märtsikuul minu jaoks. Kas on ta kuidagi erilisem ja oodatum kui ülejäänud 11 (teatri-) kuud? Mis tähendus on sellel kuul minu aastaplaanis, peale selle, et märts on teatritegijatele alati väga töine ja etendusi palju? Mulle meenus üks ajakiri Noorus, kus “kaanetüdrukuks” oli Maria Klenskaja. Juures kiri: “Temal on teatrikuid 12, kas Sinul on ainult märts?” See võis olla 80-ndate algupoolel, täpselt ei mäleta.

Ma ei mäleta ka oma esimest teatriskäiku. Lasteaias sai kogu aeg teatrit tehtud – lumehelbeke ja jänes olen ma korduvalt olnud –, aga pean silmas päris teatrikülastust. Tsirkust mäletan. Arvatavasti olin veel lasteaias, kui Orissaare kultuurimajja tuli Tsirkus. Kultuurimaja lakke oli kaks suurt auku puuritud – et kiike paigaldada. See kiik käis kõrge lennuga edasi-tagasi ja sätendava seelikuga proua tegi igasuguseid trikke. Koerad olid vist ka. Ja kloun.
Umbes samast ajast on ka mälestus, et seisan Tallinnas Pirita ringraja ääres, moosipirukas käes, ja vaatan sõitu.
Teatrielamused tulid hiljem. Palju hiljem. Ilmselt on esimesed teatrietendused lahustunud kontsertide ja suviste suurte jaanipäevapidustuste reas. Kino mäletan. Kino näidati igas kultuurimajas ja see oli kogu aeg olemas. Filme sai vaadatud valimatult ja väga palju.

Helesinine hõbeunelm

Aga oma esimest teatrielamust mäletan väga hästi. See oli aastal 1986 või 87. Noorsooteatri “Lendas üle käopesa” Salme kultuurikeskuse puupüsti täis saalis. Pärast etendust saal püstijalu aplodeerimas. Ma ei saa öelda, et see on minu suurim teatrielamus – kuidas neid elamusi üldse võrrelda või mõõta? Aga see tunne, see vaimustus on ergult meeles. Sel hetkel tundus ka, et kõik teatriga seotu on suur ja eriline. See oli justkui helesinine hõbeunelm. Lisas elamusele kaalu. Lemmiknäitlejad tundusid laval ka füüsiliselt palju suuremad kui elus. Praegu tundub, et 80-ndatel oligi kõik lennukam. Loovam. Et võimalused olid piiritumad. Rohkem vabadust otsida ja eksida. Teatriskäijaid oli ju palju-palju rohkem. Mõelda vaid, kui suur roll oli teatril selles ajas! Tänane teater on palju kindlamates rööbastes. Lavastusplaanid algavad ikka eelarvest ja eksida ei ole võimalust.

Paarkümmend aastat tagasi oleks võinud Dumas’ kombel ohata: “Algamas on produtsentide ajastu!” Juba näidendit valides mõeldakse sellele, kuidas seda müüa. Kas see meeldib või ei meeldi? Kas see on lugu, mis publikule korda läheb? Turundus on olulisim märgusõna. Turundusmeeskonnad on teatrites sama suured kui näitetrupp. Lavastuse müügitöö algab tavaliselt juba enne seda, kui näitlejad proovisaali jõuavad. Mõni aasta tagasi oli sündmus see, et üks Vanemuise teatri lavastus loomenõukogu proovikivile vastu ei pidanud ja publiku ette ei jõudnudki. Teater ise asja ei kommenteerinud ja seda enam arutati ajakirjanduses: “Miks ikka nii?” ja “Kuidas sai nii juhtuda?”. Ometi peaks see olema loomulik osa loomisest. Kui julgeme proovida, siis on ka võimalus, et ei tule välja. Et sünniks teatriime – ainus ja kordumatu –, nõuab see julgust ja riskeerimist.

Kuidas töötada?

2001. aastal töötasin Ugalas koos Moskva lavastaja Mihhail Tšumatšenkoga. Kui kell sai 15.00, teatas inspitsient, et proov on läbi. Härra lavastajal kukkus pehmelt öeldes suu lahti. Ta ei saanud sellest mitu päeva üle, et proov niimoodi lõpetati. Lavastaja võttis näitlejad kohvikus kokku ja küsis, et kas me tõesti ise ka tahame, et proov niimoodi lõpetatakse. Et kuidas me saame niimoodi teatrit teha? Tema arvates tuli proovi teha nõrkemiseni. Hommikust õhtuni ja kui vaja, võtame ööst lisa! Ma ei mäleta täpselt, kuhu me oma kohvikujuttudega jõudsime, aga igal juhul jäid prooviajad kehtima ja öösel tööd ei tehtud.
Kuidas siis töötada, et olla pühendunud ja põhjalik? Kus jookseb see piir, kust saab alguse fanatism? Kas seda peab kartma?

Vastuoluline on see, et tööd tehakse teatrites peaaegu miinimumpalga eest. Häid spetsialiste on vähe ja viimasel ajal tuleb üha rohkem ette seda, et teatrist minnakse mujale. Väikelinnast Tallinna, Tallinnast Soome… Praegusel hetkel, kui haridustöötajad streigivad, tuleb tunnistada, et õpetajate palgad on tunduvalt suuremad kui kultuuritöötajate omad.
Sellised mõtted. Teatrikuul. Et mitte seda lugu kibedalt lõpetada, soovin kõigile teatritegijatele suurt usku sellesse, et head ideed ei sünni olemasoleva raha hulgast, vaid need sünnivad ikka meie peas. Lennukaid ja julgeid mõtteid! Jõudu oma ideede teostamisel! On ju teatrisaali minnes meie ootused ikka samad: soov vaimustuda ja näha head teatrit. Ilusat alanud teatrikuud!

Piret Rauk
Kuressaare Linnateatri direktor

Print Friendly, PDF & Email