Juhtkiri: Märkame ja hoolime, vähemalt täna

Veidi enam kui kahe kuu jooksul on laste- ja naistevarjupaiga Laurits abi vajanud 17 last ja naist. See on kurvaks tegev arv, sest mullu oli terve aasta kohta öömaja vajajaid 24. Nõustamist, nii telefoni teel kui ka silmast silma, vajavate naiste ja laste hulk ulatub aastas sadadesse. Kas tõesti on meie peresid haaranud mingi vägivallalaine? Ei tahaks uskuda. Aga ehk me lihtsalt ei tea, ei märka.

Loodame ju kõik, et nii meil endil kui ka meie tuttavatel läheb hästi. Tihtilugu jätame aga küsimuse “kuidas läheb?” õhku rippuma, sest fraasist on kujunenud vaat et tervituselaadne sõnakõlks. Nii ei saagi me teada, kas meie vestluskaaslane vajab ehk tõesti abi ja tõsist abi. Kas me vaatame inimesele silma või marsime, nina maas, edasi? Kas me ise oleme tundnud, kui oluline on lähedase õlg ja tugi?

Ja veel, ehkki me ei tea, milline perekond praegu Lauritsas vägivalla eest varjul on, loodame siiski, et ehk neilgi on täna siiski lilled laual ja veidi rõõmsam olemine. Tegelikult on ju naistepäev tore päev ning on kahju, et mõne kivi all on peidus pisarad ja valu, mida me ei märka.

Print Friendly, PDF & Email