Kui joosta ja teivast hüpata ei saa… (1)

Kui joosta ja teivast hüpata ei saa…

 

“Mida on Saaremaa spordil pakkuda neile, kes ei saa tõkkeid joosta ega teivast hüpata?” tõstatas Anneli Tõru Saare maavalitsuses küsimuse, mis tekitas ka minus suuremat huvi selle vastu, mida teevad puudega inimesed spordivallas meie maakonnas.

Selles teadmatuses aitasid mul orienteeruda eeskätt Saaremaa puuetega inimeste koja inimesed ning Saare maavalitsuse töötaja Avo Levisto, kes on juba aastaid puuetega inimesi aidanud.

Spordi osa on väike

Pean tunnistama, et minu kokkupuuted selle valdkonnaga on seni piirdunud vaid lühikese praktikaga Tallinna ülikooli ajast. Lisaks on mulle meediast kõrva jäänud mõned uudised para- või eriolümpial või mõnes võistkonnamängus vastaseid võitnud kaasmaalastest.
Saaremaal, pidin tunnistama, on sport üks tagasihoidlikumaid valdkondi puuetega inimeste igapäevaelus. Toimub teatud võistlusi ja sportmänge suvepäevade raames, iganädalane võimlemistund, mõned viktoriinid ja ongi kõik.
Saaremaal ei ole teada näiteks ühtegi liikumispuudega inimestele mõeldud tooli suusatamiseks, uisutamiseks, korvpalliks. Lisaks ei ole teada, et maakonnas oleks spetsiaalset ratastooli staadionil sõiduks.
Alasid, millega puudega inimesed üle maailma tegelevad, on ometi väga palju.
Tutvudes internetis nende tegevusega, jäi mulle seal silma selline ütlus: “Liikumispuudega inimesed ei harrasta vaid kahte ala – tõkkejooksu ja teivashüpet!” Ma ei oma täpset infot, kuid olen veendunud, et Saaremaal on piisavalt eri vanuses puudega inimesi, kes kindlasti sooviksid mingit spordiala proovida.

Ratastoolis vabaviskekunniks?

Mida aga võiks puudega inimestele juba praegu ja suuremate kulutusteta pakkuda?
Puuetega inimeste kojas oldi valmis igati nõu ja jõuga toetama, oleks vaid mingi konkreetne idee, mida ja kus teha. Eriti meeldiv oli meie kohtumise juures see, et keegi neist ei olnud häälestatud negatiivselt. Kordagi ei kõlanud lauset: “Raha ei ole ja me ei saa.”
Ideed, mida neile pakkuda, ei tulnud kaugelt otsida. Nimelt korraldab MTÜ Saaremaa Korvpall võistlust “Vabaviskekunn” (täpsemat infot selle võistluse kohta saab kodulehelt www.saarekorvpall.ee), mille raames sooritatakse tulemusele korvpalli vabaviskeid (puudega inimestele on formaat klassikalisest “Vabaviskekunni” võistlusest mõnevõrra erinev). Lihtne ja konkreetne.
Selle võistlusformaadi eelis enamike teiste ees on see, et füüsiline konditsioon ei mängi suurt rolli: eakas võib võita noort, lühike pikka, naine meest jne. Ka ratastoolis istuv inimene võib tõusta paremaks viskajaks kui tema seistes viskav konkurent. Samuti saavad seda ala harrastada näiteks vaegkuuljad ja miks mitte vaegnägijad. Selles formaadis saab soovi korral edukalt korraldada ühtsesse arvestusse minevat võistlust kõikjal üle Saaremaa.

Kes ei taha, ei pea üldse võistlema. Palli saab visata ka tulemust fikseerimata ning lihtsalt teistega suheldes vaimu värskendada. On ju ennekõike eesmärk meelitada need inimesed spordisaali, spordi juurde ning teha seda, pakkudes huvitavat tegevust, kus on soovi korral mängus ka paras võistlusmoment. Sest just võistlusmoment, eriti meeste puhul, toob üha enam rahvast erinevate spordialade juurde tagasi.
Võistelda võid iseenda eelmiste tulemustega, vahetu konkurendiga spordisaalis, konkurendiga teisest vallast. Lisaks võib spordisaali külastaja leida sealt endale mõne muu hobi jõusaalis rassimise, koroona, boccia, suusatamise, lauatennise, petangi, ujumise, ratsutamise näol. Oluline on see esimene liigutus ning tee leidmine spordi juurde.
Miks ei võiks pikemas perspektiivis tekkida Saaremaal mõni pallimänguvõistkond, kes kasutab liikumiseks abivahendeid? Või hakata tegutsema mõni entusiastlikum harrastaja, kellel eesmärgiks paraolümpia? Tipud ükskõik mis alal ja ringkonnas on parim reklaam ning toovad üha rohkem inimesi liikuma ja tervislikumate eluviiside juurde.

Alustame Leisist

Esialgu on plaanis ürituse formaati testida ja asjaosaliste arvamust kuulata Leisi vallas, kus Leisi keskkool on lubanud, et saame tasuta kasutada kooli spordisaali.
Tavaliselt on kõigis spordisaalides hommikuti piisavalt vabu aegu, et leida nädalas mõni tund puudega inimeste jaoks.
Pigem on väljakutse see, kuidas need vabad saaliajad ja saale kasutada soovijad kokku viia. Oluline on kaasata kogu Saaremaa. Lihtne oleks korraldada üritusi ja ettevõtmisi vaid Kuressaares, kuid peame jõudma ka maainimesteni. Saalide taha asi ei jääks, kuna need on olemas pea igas vallakeskuses. Suvel saab sporti edukalt harrastada ka koduhoovis oleva korvirõnga abil. Prügikorv toanurgas ja kokkukortsutatud vana ajaleht võivad samuti olla head treeninguvahendid!
Rääkides puuetega inimeste spordist ja nende võimalusest erinevaid alasid harrastada, ei tohi mainimata jätta Kallemäe kooli uusi suurepäraseid sportimistingimusi. Väga loodan, et inimesed haaravad sellest võimalusest kinni.

Mure, et Saaremaal on praegu suhteliselt vähe võimalusi organiseeritult sporti teha, kummitab ka meie maakonna veterane. Samas – kusagilt tuleb alustada ja kui on inimesi, kes toetavad ja kaasa löövad, miks mitte nuputada ja üritada ideesid teoks teha.
Selle artikli eesmärk oli tõsta teema rohkem päevakorda, leida üles need puudega inimesed, kes on valmis kehakultuuri vallas midagi tegema. Arvatavasti toimub kusagil ka juba praegu midagi, kuid siinkirjutajal ei õnnestunud seda infot leida.
Loodan, et see artikkel tekitab vastukaja ja meil avaneb võimalus olukorrast parem ülevaade saada. Võtke julgelt ühendust Saaremaa puuetega inimeste kojaga või oma piirkonna sotsiaaltöötajaga! Võib-olla õnnestub mingile toredale spordialasele tegevusele ühiselt elu sisse puhuda. Olen alati valmis nõuga ja võimalusel ka jõuga toetama häid ideid spordivallas. Üks idee, mis sisaldab sõnu “hobune” ja “ratsutamine”, on mul ka praegu peas tiirlemas.

Madis Kallas
Saare maavalitsuse spordinõunik

Print Friendly, PDF & Email