Ellen Teemus rahvateatriga sildu ei põleta (3)

Ellen Teemus rahvateatriga sildu ei põleta

ELLEN TEEMUS LOOBUB SÜMBOLI STAATUSEST: "Muidu on nii, et kui ütled "Teemus Ellen", on selge: aa, rahvateater!" Foto: arhiiv

Kuigi 1. märtsiga hakkab teatrikuu, Saaremaa rahvateatri kauane vedaja Ellen Teemus teatri tegemistes enam kaasa ei löö. “Siinse rahvateatri sünonüümiks mind seega enam nimetada ei saa,” ütleb Teemus ise.

“Tegelikult olen ma juba rahvateatrist läinud, kuigi avaldusel seisab: 1. märtsist,” lausub Teemus veebruari lõpupäevil.

Sa oled nii kaua Saaremaa rahvateatriga seotud olnud. Miks sa äkki lahkuda otsustasid?
Lihtsalt kolin Saaremaalt ära, Tallinna. Mulle meeldib see mõte. Üks põhjusi on ka see, et lastele-lapselastele lähemal olla.
Küllap olen ennast aastatega ammendanud ja kui tuli selline võimalus, et saan Tallinna minna, otsustasin, et panen kübara pähe ja lähengi.
Olen ju nii kaua Saaremaa rahvateatris olnud – 1979. aastast. Nüüd pole enam põhjust panna võrdusmärki minu ja rahvateatri vahele. Muidu on nii, et pole vajagi öelda “rahvateater”. Ütled “Teemus Ellen” ja siis on ju selge: aa, rahvateater!
Masu ja see, et rahval teatris käimiseks raha vähe, mu lahkumise põhjus küll ei ole. Teenimise pärast rahvateatrit ju ei tehta. Inimesed teevad teatrit ikka sellepärast, et tahavad teha. Üks Kuressaare Linnateatri saali täis publikut on rahvateatril alati olemas. Kui etendus läheb väga hästi, on publikut veel rohkem. See peab olema aga eriline etendus – loodan, et “Mikumärdi” on selleks just paras.

Ja teatritegemisele tõmbad kriipsu peale?
Ega minu lahkumine rahvateatrist tähenda siis, et ma enam teatrit ei tee. Mul on Orissaares trupp – sealse rahvaga teeme jätkuvalt projekte. Neid projekte, mis tunduvad mulle sobivad ja huvitavad, ikka teen. Aga ma ei arva, et neid projekte peaks just rahvateatriga tegema. Pealegi – Saaremaa rahvateatris jookseb kõik ilusti.

Nii et rahvateatril läheb hästi?
Mul ei ole vaja mingit kurb-tust tunda, et seal midagi ripakile oleks jäänud. Proovid käivad, viiekümnes aastapäev toimub, etendus “Meretagune asi” toimub. Kõik läheb hästi. Üsna palju on ka neid, keda mina olen kutsunud rahvateatrisse mängima ning kes on jäänudki harrastusteatrit tegema. Arvan, et kõik on nii, nagu peab.

Sildu rahvateatriga sa ometi ei põleta?
Ei-ei! Edasine oleneb nende vajadustest ja minu võimalustest. Ma ei lähe ju siit viha ega mingisuguse solvumisega. Las nemad tegutsevad rõõmsasti edasi.

Juhtisite teatritööd kolmekesi – sina, Liivi Väli ja Lea Kuldsepp. Mis oli sinu vastutusala?
Valdkonnad meil väga sirgjooneliselt küll jagatud ei olnud. Kelle projekt käiku läks, see oma projekti eest vastutas. Teised tegid vastavalt koostööd või abistasid, kui kellelgi abi vaja oli.

Kas hakkad Orissaare trupiga tegelemiseks regulaarselt Saaremaal käima?
Regulaarselt küll ei hakka. Eks me teeme pikki projekte, teatrilaagreid. See tuleb veel üle vaadata, kuidas need asjad täpsemalt käima hakkavad.

Tegutsesid Saaremaa rahvateatris 1979. aastast saadik. Kui palju lavastusi-etendusi võid sellest ajast oma kontole kirjutada?
Oh, mina küll ei oska öelda! Oleme teinud lastelavastusi ja noortestuudio omi, tavalavastusi… Hästi on meeles suur töö projektiga “Helena”, mille tegime Maasi maalinnal. Neid ikka on… Kokku ei oska küll lugeda. Ka näitlejana olen mõnigi kord üles astunud. Olen mänginud üksi – monolavastustes –, kambaga, asendanud, keda vaja…

Ootab sind ehk pealinnas ees mingi põnev tööpakkumine?
Mul ei ole mingit kindlat asja ees ootamas. Mina olen pensionär ja see on päris ükskõik, kus mina oma pensionileiba närin. Eks ma vaata. Aega ju on veel. Seni kui ma surnud ei ole, leidub alati võimalusi. Ja kui ma surnud olen, on juba ükskõik.

Vahest hakkad ka pealinnas teatrit tegema?
Seda ma veel ei tea. Aga arvan, et kui midagi teen, siis see kostab Saaremaale ka. Esialgu ma kindlasti puhkan ja siis vaatan edasi. Tulemas on ju ilus suvi, mille kavatsen Orissaares oma suvekodus, oma sünnimajas veeta.

Print Friendly, PDF & Email