Pühadeintervjuu vallavolikogu esimehe Urmas Lehtsaluga

Pühadeintervjuu vallavolikogu esimehe Urmas Lehtsaluga

 

Ülehomme tähistatakse Eesti Vabariigi 94. sünnipäeva. Kui tähtis on see päev olnud sulle ja su perele?

Päris esimesed aastapäeva tähistamised olid kuidagi erilised, sest enne pole tohtinud ja saanud neid teha, siis aga minetasid nad oma tähenduse – lihtsalt vaba päev ja vastuvõtuparaad.
Mida aasta edasi ja mida vanemaks olen saanud, seda rohkem olen hakanud mõtlema päeva tegelikule tähendusele ja sisule. Ainuüksi teadmine, et meil õnnestus taasiseseisvuda ja seda ainult laulva revolutsiooniga, on tõeline vedamine ja ime, ning kas me suudame tajuda, milline õnn see on – heites pilgu võrdluseks nendele rahvastele, kes ikka ja jälle sooviksid olla iseseisvad, aga paraku see neil ei õnnestu.
Sünnipäev on päev, mil ei mõelda ainult sünnipäevalapsele, vaid ka neile, kes on sünnipäevalapse saamises suurt rolli mänginud, ning neile, kes hoolitsevad täna tema käekäigu eest, seega on see päev meenutusteks, tagasivaatamiseks möödunud ajale ja aastatele. Kindlasti kuulub asja juurde presidendi kõne kuulamine ja kätlemistseremoonia jälgimine – oluline on teada saada, kes on olnud sellel aastal tegijad, kes on väärinud tähelepanu, panustanud meie iseseisvuse kindlustamisse ja meie riikluse arendamisse.

Kas mäletad, millal esmakordselt tajusid värvikombinatsiooni sinimustvalge erilisust?
Tudengina Tartus 80.–90-ndatel, kus sai osaletud nii kogunemistel, kus lauldi vanu ja uusi isamaalisi laule ja kaasas oli alati ka sümboolika (lipud, rinnapaelad, riided – sallid, mütsid). Tore oli tunda, et keegi ei võtnud neid õhtuseid või nädalavahetuse kokkusaamisi kui kohustusi, vaid see oli seest tulev soov olla koos, tunda, et meil on midagi ühist, ning sinu kõrval olid need, kes said asjadest ja unistustest samamoodi aru kui sina. Polnud erakondi, oli aga uhkus, et oled eestlane, ning meil oli teadmine, et meid ühendab üks ühine maa, keel, tavad ja iseseisvust sooviv rahvas.

Paljud eestimaalased kinnitavad, et olid N. Liidu okupatsiooni ajal tulihingelised Eesti iseseisvuse idee eest võitlejad ja rahvuslike aadete kandjad. Kas ka sinul on olnud elus seiku, kus tuli rahvuslikkuse nimel kas sõna võtta või muul moel meelt avaldada?
Minu elu oli 80.–90-ndatel pühendatud peamiselt kahele valdkonnale – õppimine kõrgkoolis ja elukaaslase otsimine. Arvan, et need eesmärgid said täidetud. Mina ei saa nimetada end tulihingeliseks võitlejaks, pere oli mulle selgeks teinud, et õppides kindlustad oma tuleviku ja kui diplom taskus, siis on leib laual ning edaspidi võid tegeleda kõige sellega, mis sulle just sobib ja meeldib. Ja nii ma olengi talitanud.

Lisaks Saaremaa ühe edukama põllumajandusettevõtte juhtimisele tuntakse sind ka kui pedagoogi. Millise hinnangu annad tänapäeva noorte patriotismimeelsusele?
Eestlus ja eestlaseks olemine – selles tänapäeva noor ei kahtle ja teab väga täpselt, kust me tuleme ja kuhu minna tahame, kes me oleme ja miks see väike “maalapike” siin sinise taeva all on oluline ning mida tähendab ühtsustunne ja õlatunnetus.
Paraku anname meie, täiskasvanud, oma tegevusega noorele põlvkonnale tihti vastakaid signaale – virisedes, halvustades, tuues välja ainult probleeme, pakkumata lahendusi või võimalusi ja seletusi. Lähtume põhimõttest, et müüb ainult negatiivne… ja pidev suunatud tegevus jõuab kohale ja saab elustandardiks. Kuidas aga elada nii, et eesmärgid oleksid ka reaalselt saavutatavad, ja et kõik siin ilmas tuleb ja jääb kestma ainult tänu järjepidevusele ja visale tööle, seda, tundub, et seletame vähe. Õpetame, et elu ongi ainult ilusatele, noortele, andekatele – paraku oleme me aga ikka peamiselt kõik keskpärased ja igaühel on lisaks mingi anne. Olen endiselt seda meelt, et elu ei ole ümber- ega järeletegemine.

Millisena näed Kaarma valla tulevikku no näiteks 25 aasta pärast? Jätame kõrvale arengukava retoorika.
Sellele küsimusele on minul ainult üks vastus – tugev, tegus ja kogukonnale baseeruv omavalitsus, kes pakub teenuseid kohapeal ja teab oma kogukonnaliikmete soove ning suudab neid üldjoontes ka täita.

Sinu soovid vallarahvale?
Hea kogukonnakaaslane – mäletame neid, kes lõid omariikluse 20-ndatel aastatel, ja tunnustame neid, kes aitasid seista iseseisvumise eest 90-ndatel.
Täna aga tuleb kiita neid, kes oma igapäevase tubli panusega kindlustavad Eesti riiklust ja edasiminekut – töötades, õppides, perele panustades, jagades oma kogemusi nooremale põlvkonnale.
Kiita ja tänada tuleb neid, kes on meie kõrval ja tegutsevad igapäevaselt siin Maarjamaal elades.
Ilusat Eesti Vabariigi sünnipäeva!

Kaarma Elu toimetus

Print Friendly, PDF & Email