Mehest ja naisest ning pimedast tunnelist (1)

Mehest ja naisest ning pimedast tunnelist

 

Alati, kui räägitakse naiste diskrimineerimisest meie ühiskonnas, ärgitab see mind sügavamalt mõtlema. Ja alati jõuan järeldusele – jälle oleme asjaga hiljaks jäänud, probleemid on üle meie pea kasvanud. Me ei käsitle kunagi probleeme kompleksselt, kaasa arvatud soolise võrdõiguslikkuse probleemi.

Soolise võrdõiguslikkuse teema on järjekordne näide vägivaldsest teemakäsitlusest ja ühiskonna toimimise aluste eiramisest, mille tõttu sünnivad pooliklahendused. Nende eluiga reeglina ei kesta kaua ning seetõttu tekib vaid probleeme juurde. 6. veebruari Postimehes arvab meie peaminister, et soolise võrdõiguslikkuse probleemiga tuleb süvitsi tegelda, sest paistame Euroopa Liidus silma suurima meeste ja naiste sissetulekute erinevuse poolest!
Milline isalik hoolitsus! Lootusetuse tunne tuleb, kui loed ikka ja jälle “suuri mõtteid” à la – “peame tõstma…”, “peame minema süvitsi…”, “peame tegema ära…”, “peame korraldama…”. Milline riiklik institutsioon see küll on, kelle pädevuses on õigus erasektori palku korrigeerida?!
Kas Euroopa riigid, keda eeskujuks seame, on saavutanud meeste ja naiste võrdõiguslikkuse vägivaldsel teel, keeldude ja käskudega? Vaevalt.

“Targad” otsused Toompealt

Olen seda meelt, et ainult arukas ja tasakaalustatud ühiskonna areng lahendab aja kulgedes probleemid, mida kärsitult püüame kiirendada. Üliolulisi probleeme, millest sõltub meie tulevik, meie heaolu, ei saa lahendada tervikut eirates.
Raul Rebane väidab eelmise aasta 13. detsembri Postimehes, et olla naine tänapäeva Eestis on puue! Et naised olla riigitüüri juurest eemal, palgavahed on suured jne. Ei vaidle vastu – mees ja naine peavadki ideaalis olema võrdsed, aga põhiküsimus ei ole palgavahes või naiste esindatuses parlamendis. Küsimus on selles, et me ei oska või ei taha märgata ohte, mis tulenevad taolisest kampaanialikust asjaajamisest.
Kõik “targad” otsused tulevad Toompealt ja on poliitikast läbi imbunud. Teadlased, oma ala spetsialistid ja ühiskondlik arvamus pole siia mängumaale teretulnud. Seetõttu ei saagi asjad teisiti minna, kui nad seni läinud on. Ühiskonnaseaduste jätkuva eiramisega, rumalusega hävitame oma rahvusriigi.
Kipume sugude võrdõiguslikkusest rääkides arvama, et naine peab tingimata olema kannataja pool. Kas ei ole me juba oma lolluse tõttu kriitilisse faasi jõudnud, kus kannatajaiks on hoopis mehed! Just nemad on kaotamas oma mehelikke funktsioone, identiteeti, erinevalt naistest, kes säilitavad kõik oma naiselikest eripäradest tulenevad eelised ja võlud. Nemad ei kaota midagi peale oma endise tugevama seotuse laste ja peredega.

Kampaania tõttu kannatavad lapsed

Oleme tekitanud olukorra, kus naisi päästame, mehi aga hävitame! Mis kõige hullem – selle kampaania käigus kannatavad ka lapsed, kellele oma riigi kavatseme pärandada!
Võtame emad laste juurest ära, sest tahame neid näha tööturul võrdselt meestega, aga sellele “augule”, mis laste kasvatamisse ja nende heaolusse tekib, pole keegi mõelnud.
Naiste ürgne soov on omada meest, kellele võiks alt üles vaadata, teda imetleda elegantsi, jõu ja tarkuse poolest. Kuna kodumaalt selliseid isendeid ei leita, pööratakse pilk raja taha. Naised ise kurdavad kõige enam neile sobilike meeste puuduse üle. Samas: kes sellised mehed sünnitanud-kasvatanud on?
Hoidku jumal selle eest, et kogu süü naiste kaela veeretaksin! Süüdi on meie riiklik poliitika, kus inimest vajatakse vaid enne valimisi. Demokraatiat rakendatakse või ei rakendata seal, kus see riigiisadele kasulik on.

Verest tühjaks jooksev riik

Maailmal on kombeks areneda. Miks peab ta aga arenema katastroofi poole?
Kuna spetsialistide panust pole meie ühiskonnas väärtustatud, peamegi leppima riigiga, mille tunnused on: meeste nõrk haridustase, kuritegevus, tänavalapsed, lahutuste suur arv, sotsiaalsed krahhid, iibeprobleem, prostitutsioon, alkoholism, narkomaania. Need tundemärgid viitavad sellele, et riik hakkab verest tühjaks jooksma. Nendele probleemidele oleksid riigijuhid pidanud mõtlema juba 20 aastat tagasi. Kahjuks ei mõelda sellele aga siiamaani!
Haridus ja kultuur on normaalse ühiskonna eksisteerimise aluseks, aga isegi seda, et hea hariduse ja tugeva majanduse vahel on selge seos, ei taheta mõista. Fakt on, et meie ühiskonda jäävad pikaks ajaks koormama eluheidikud, keda oleme ise hailiku kapitalismiga, inimväärtuste ja ühiskonnaseaduste eiramisega sünnitanud. Ühtedel andmetel elab meil 45 000 last vaesuspiiril, teistel andmetel aga 63 000 last! Mis hariduse kvaliteedist saab siin veel rääkida?!
Küsin: miks tegeletakse meie riigis kõrvaliste asjadega, jättes tähelepanuta kõige olulisema – inimese? Vastus on lihtne. Eesti riiki ehitatakse teadlikult käputäie rikaste tarvis, kuigi oma panuse annavad sinna üritusse kõik. Haridus ehk riigi vundament on habras, eelkõige just seetõttu, et hariduse juurde ei pääse erinevatel põhjustel paljud, kes seal olema peaksid. Vaadakem kõrgkoolides õppivate tudengite soolisi proportsioone.

Tohletanud riik pärandiks

Kui see valitsus ükskord vahetub, siis millise riigi nad järglastele pärandavad? Arvan, et seest tohletanud, aga pealt teadagi kullakarvalise!
Nõuame riigimeestelt riigimehelikkust. Aga kodanikult? Temalt tahaks samuti riigimehelikkust: ole ise nii heal elujärjel kui tahes, aga jälgi riigis toimuvat objektiivselt, mitte vaid oma heaolust lähtuvalt. Jälgi põhimõtet, et saad olla õnnelik vaid siis, kui sinu rahvas on õnnelik! Siis alles on sul õigus nõuda riigimehelikkust ka Toompealt.
Seni aga elab enamik meie rahvast pimedas tunnelis, peost suhu ja üks päev korraga, oodates valguskiirt tunneli lõpus. Valguseni on pikk tee, inimelu aga lühike!

Väino Uibo

Print Friendly, PDF & Email