Lugeja kiri: Veel kord Juhan Smuulist

Eelmisel laupäeval, 18. veebruaril kuulasin Vikerraadiost saadet Juhan Smuuli 90-nda sünniaastapäeva tähistamiseks. Tema imeilusat tundelist luulet lugesid Mari Tarand ja Juhan ise. Ja siis meenus mulle üks episood Juhani surmajärgsest elust.

Teatavasti seisis Kirjanike Maja musta laega saalis kunagi postamendil Juhani büst. See aga visati sealt praeguse Eesti vabariigi algusaastatel tagaukse kaudu välja ning jäi vedelema trepimademele. Siis oli aeg, kus käituti 1917. aasta proletaarse revolutsiooni vaimus.
Loomulikult oli õige igal pool seisvate Lenini-Stalini kujude kõrvaldamine, kuid võib-olla tulnuks teiste skulptuuride, mis olid siiski kunstiteosed, kõrvaldamisse suhtuda pieteeditundega.
Nii see Juhani büst vedeles seal trepimademel paar aastat ja kogus tolmu. Et musta laega saali tagauks ja kirjastuse Faatum esiuks on vastastikku, kõndisin büstist iga päev mööda. Selline olukord tekitas juba kõhedust, siis aga kuulsin maja pealt, et büst on plaanis saata leninite-stalinite hoiuaeda. Sellele oli aga vastu Ülo Tuulik ja õigesti, sest see olnuks juba suure kirjaniku mälestuse rüvetamine.

Arutasime asja maja direktori Mart Siilmaniga ja otsustasime saata Juhani oma koju – Tooma tallu Muhus (see oli ju tema muuseum). Sellega nõustus ka muuseumi juhtkond. Et sõitsin tihti Saaremaa vahet, jäi see minu ülesandeks.
Jaanipäeva eel tõstsime büsti mu auto pagasiruumi ja nii sõitsimegi Juhaniga kahekesi Muhumaa poole. Et praami järjekord oli pikk, jõudsin Tooma talu väravasse alles öösel kell kaks. Oli ilus valge jaanikuu öö, upitasin Juhani taluväravas kiviaia peale, kuigi ta oli päris raske, võtsin tema mälestuseks pudelist lonksu konjakit, sest olin kindel, et tema kui hea meremeeste hoidja kaitseb ka mind kurjade inspektorite eest.
Sõitsin koju ja süda oli rahul, et üks raske saatusega suur kirjanik on jõudnud koju, mis siis, et büstina.

Sulev Raudsepp

Print Friendly, PDF & Email