Eesti hümni laulmine taastus Saaremaal

Eesti hümni laulmine taastus Saaremaal

LAULUMEHED: 10. juulil 1988 kõlasid isamaalised laulud jõuliselt meeskooride esituses 1941. aasta kommunismiohvrite mälestusüritusel Kuressaare lossihoovis. RAM-i dirigent Kuno Areng dirigeerib laulu “Eesti lipp”. Pruunides ülikondades (vasakul) on Võru meeskoori, valgetes särkides (paremal) Riikliku Akadeemilise Meeskoori lauljad. Foto: Eesti Meestelaulu Seltsi arhiiv

Teatavasti kõlas “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” esmakordselt esimesel üldlaulupeol Tartus juunis 1869. Mõistagi oli see siis veel vaid tavaline koorilaul, üks teiste kiriklike või ilmalike palade seas.

“Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” muutus rahvushümniks pikkade aastakümnete jooksul. Juulis 1896 nimetati seda pala Postimehe juhtkirjas “Eesti rahva hymnuseks”. Just 19.–20. sajandi vahetusel algas selle laulu ajal püsti tõusmine ning kuulajad paljastasid pea. Eesti riigihümniks sai laul n-ö tavaõiguse alusel 1918. aastal. 24. veebruaril 1918 avaldatud Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest ongi ainus õigusakt, kus on osaliselt trükitud Eesti hümni tekst.

Eesti hümn rahvussümbolina on mõnevõrra varasem kui rahvuslipp, mis pühitseti ja õnnistati Otepääl 4. juunil 1884. Riigilipp seadustati riigikogus juunis 1922. Eesti Vabariigi vapp seadustati juunis 1925. Suitsupääsuke sai rahvussümboli tähenduse Eesti NSV-s 1962. aastal, rukkilill aga 1968. aastal. Paekivi kuulutati meie rahvuskiviks 1992. aastal ning räime kui Eesti rahvuskala “vanus” algab alles 2007. aastast.

Küllo Arjakas
ajaloolane

Täismahus lugu loe Saarte Hääle paberväljaandest. Telli leht siit.

Print Friendly, PDF & Email