Lugeja kiri: Kirjanik, kelle tekstid muutusid kõnekäändudeks (2)

Juhan Smuuli loomingu võttis rahvas nii omaks, et tema tegelased oleksid nagu päriselt elanud ning nende ütlemised sulandusid inimeste igapäevasesse kõnepruuki.

Kohviveski repliike “Me oleme Tallinnast, me maksame”, “inimene, ikkagi inimene” jne võib kuulda ikka ja jälle.
Kes ei teaks mõnda võimukat naist, kes kamandab oma meest, lapsi, töökaaslasi ja kelle jaoks on siin maailmas ainult kaks arvamust: minu arvamus ja vale arvamus, kes on tõelised polkovnikud seelikus.
Polkovniku lesk oli niivõrd värvikas kuju, et andis mitmeti tõlgendada. Aino Talvi lesk oli võimukas kõrk patroon, kellest õhkus endisaegset hiilgust, Herta Elviste oma aga pisut virisev ja hädaldav, aga just läbi oma nõrkuse valitsev, nagu naised seda sageli teevad. Palju hiljem, 80-ndatel Ita Everi mängitud lesk oli hoopis erinev: uhketes tualettides, temperamentne ja liikuv, ülbe ja üleolev.
Juhan Smuuli “Suvitajate” põhjal 1977. aastal vändatud filmi “Siin me oleme” võib ikka ja jälle vaadata – nii vaimukad ütlemised, nii head ja andekad näitlejad.

Näidend “Kihnu Jõnn ehk Metskapten” sai filmiks 1972. Jüri Järveti loodud Jõnni kuju mõjus ehedalt. Püksirihmaga maa-
kaardi mõõtmine ja pükste mahajoomine meremeeste poolt olid muljetavaldavad.
Hoopis teistsugune Jõnn oli Elmar Salulaht Vanemuise lavastuses: massiivne, tahumatu nagu graniitrahn Kihnu rannas.
Paljudel on koolipõlvest peas luuletus “Mälestusi isast” – see on lihtsalt nii hea, et jääb iseenesest pähe.
70-ndatel juhtusin olema Viljandis ühel kirjandusõhtul, kus Tõnu Aav kandis ette “Muhu monolooge”. Teatavasti on monoetendusi raske teha, muutumata üksluiseks. Seekord aga andis kaks tundi kestnud lugu saalis nii üleva meeleolu, et keegi ei tahtnud ära minna.
Läbi aastakümnete on Smuuli looming lugejatele, kino- ja teatripublikule andnud palju positiivseid elamusi, teinud argipäeva rõõmsamaks. Aitäh Suurele Muhulasele!

Print Friendly, PDF & Email