Hea meremeeste Hoidja Muhu saarele. Tulevikunägemus (1)

Hea meremeeste Hoidja Muhu saarele. Tulevikunägemus

 

Pealkirja “Hea meremeeste Hoidja” kannab Muhust pärit kirjaniku Juhan Smuuli – kes täna, 18. veebruaril saanuks 90-aastaseks – proosakogumik aastast 1972. Raamatu illustraatori kunstnik Ilmar Torni pildid viisid mind aga kogumiku hiljutisel ülelugemisel mõttele, et Muhumaale Kuivastu sadama lähedale kõige sobivamasse kohta võiks sel aastatuhandel püstitada mälestusmärgi kõigile Muhu meremeestele, sest kui palju muhulasi on kündnud lähedast või kauget merd ja künnavad ka praegu.

Ka rannakalurite raske töö jäädvustamiseks võiks seesama monument olla. Milline, küsite. Seda on minul raske öelda, kuid sümbolite kasutamisel peaks kindlasti jääma mere-, laeva-, inimesemotiivi juurde. Sel monumendil võiks olla Juhan Smuuli kirjarida “Hea meremeeste Hoidja”. Nii jäädvustatakse ka mälestus merest kirjutanud muhulastest.

Kergesti alla anda ei tohi

Tuletagem korraks meelde, millest Juhan Smuuli proosapala “Hea meremeeste Hoidja” jutustab.
“Hea meremeeste Hoidja, kes olli Atlandi peal meremeeste jaoks tuhat tessatini taevast rentinud, hüüdis su isale:
“Hoia, Andrus, laine tuleb!”
Aga su isa ei kuulnud, ta olli väsinud, laine peksis küljelt ja loopis laeva.
… Vaata, poiss, ka sina lähed ükskord üle parda. Mehe tee viib sagedaste üle parda, aga ta peab oma laeva tagasi jõudma. Mina olen kolm korda meres käinud – Atlandil, Barentsis ja Saksa meres –, ja ikka läksin oma laeva tagasi.
… Siis hakkas su isa väsima ja palus head meremeeste Hoidjat:
“Hoidja, ma olen väsin. Luba, ma upun!”
Aga Hoidja käskis su isa:
“Võitle veel, võitle lõpuni!””
See on õpetus ka tänaseks kõigile, sest elu on juba kord võitlus ja kergesti alla anda ei tohi. Inimhing peab olema nii tundlik ja vastuvõtlik, et rasketes olukordades jõuaksid temani hea meremeeste Hoidja sõnad: “Võitle veel, võitle lõpuni!”

Monumendid jäägu ajalugu jutustama

Siinkohal meenub mulle, kuidas pärast laulvat revolutsiooni hakati ka saartel stagnaaja monumente maha võtma. Kuressaarest kadusid Upa monument, Viktor Kingissepa monument. Esimene võinuks jääda meile ajalugu jutustama, teise võinuks viia Marientali. Siit-sealt polnuks vaja lõhkuda lihtsamaid dolomiitmälestusmärke.
Jah, ma mäletan, et EKP Kingissepa rajoonikomitee I sekretäri Jüri Suurhansu ülistati Tallinnas selle eest, et rajoonis oli nii palju monumente jõutud püstitada, kaasa arvatud need, mis kalmistuil ja õigusega sinna jäänud.
Muhumaa “Leinav ema” on aga omaette kaunis monument ja jutustab meile nii palju. Jutustab karmi elutõde. Jüri Suurhansu aga peaks tänagi tänama, et tema volituste ajal jõudis saartele monumentaalskulptuur nii rikkalikult.
Kes sõidab Muhusse Kuressaare poolt, peatub “Leinava ema” juures. Põikab sisse Koguvasse, kus kivil bareljeef Juhan Smuulist. Kadakate keskel aga ausammas kirjanikule. Ja kui turist või keegi teine jõuab Kuivastusse, siis võiks seal olla just see monument, millest loo alguses rääkisin.
Kes tuleb saartele mandri poolt, selle jaoks oleks Muhu monument mereväravate lähedal nagu Ameerikas Vabadussammas. Kindlasti aga ei tohiks monumendi kõrguse ja kogukusega liialdada, vaid kohandada see väikese Muhumaaga.

Sõnum merelikkusest ja meremehelikkusest

Hea meremeeste Hoidja kaudu jõuaks kaugele maailma teade, kui merelik on Muhu, kui meremehelik. Ja et siin peetakse seda tunnet pühaks. See monument aitaks kõigil muhulastel endast maailmale teada anda.
Kui mõni Eestimaa skulptor pakub välja kauni monumendi eskiisprojekti selleks välja kuulutatud võistlusel, siis usun, et Muhu saar saab nii püsiva kultuuriväärtuse, mis võib ajas lausa legendiks muutuda. Põlvkonnad vahelduvad, aga monument on igavene koos Muhuga.
Monumendi kavandi võistluse võiks järgmisel aastakümnel ülevabariigiliselt välja kuulutada ning auhindadeks küsida raha Eesti Kultuurkapitalilt. Monumendi loomiseks võiks aga moodustada maakonnas vastava fondi, kuhu iga saarte elanik (ka saarlane) loovutaks oma rahakotist vähemalt 10 €, asutused, ettevõtted-osaühingud-aktsiaseltsid aga vastavalt oma võimalustele alates 100 €.

Mu kujutluspildis seisabki juba Kuivastus väärikas monument Muhule ja muhulastele, mille loomisel võiks arvestada, et see stiilselt täiendaks “Leinava ema” monumenti, harmoneeruks sellega. Oleks talle nagu kaaslaseks. Monument peaks olema aga optimistlik!
Mõni võib nüüd mõelda, et miks ma räägin monumendist, kui samal ajal on Muhus tööta töölisi, kõigi palgad ei vasta nende tööle, noori ei tule enam nii palju saarele tagasi kui vaja jne.
Ma räägin eelkõige tulevikunägemusest ja see peab olevikus alati olema optimistlik, sest kurtes ja halisedes ei lahene Muhus ükski valus probleem.
Ning võib-olla polegi monumendi “Hea meremeeste Hoidja” püstitamine ühistele jõupingutustele toetudes üldsegi nii väga kauge tulevik, sest usun Muhumaad arenevat jõukuse suunas.

Print Friendly, PDF & Email