Kirjad koju: 82. kiri – sõpruse valem

Kirjad koju: 82. kiri – sõpruse valem

 

Hea inimene!
Ükskõik kuidas selle nädala teisipäeva nimetada – oli ta siis sõbra-, valentini- või lihtsalt teisipäev –, igatahes loodan, et mingi hetk selles oli Sulle eriline. Kuulsin nii ühelt kui ka teiselt torisejalt, et see va 14. veebruar on ju lihtsalt lille- ja kaardimüüjate väljamõeldis. Aga pole ju vaja mingeid lilli või kaarte, et oma kallitele inimestele tähelepanu pöörata?

Mulle seostub külmakuu 14. kuupäev eeskätt sõprusega. Kes on su kallimgi, kui mitte üks väga hea ja eriline sõber? Nii et teisipäeval mõtlesin tavalisest rohkem oma sõpradele ning sellele, kuidas mul on nendega vedanud.
Mäletan, kui tihti lapsepõlves sõbrad vahetusid. Vanusevahed, mis ühel hetkel polnud olulised, muutusid järgmisel suvel haigutavaks kuristikuks. Kooliminek pani piiri paika: sealt leiti juba uued sõbrad, kellel olid samad kohustused ja rõõmud. Maailm, mis kunagi oli piirdunud ühe hooviga, kasvas järjest suuremaks. Teises alevi otsas kasvasid samamoodi lapsed, mängisid samalaadseid mänge… Kuid enne kooliminekut polnud neid minu jaoks olemas, sest meie maailmad ei saanud servadest kokku.
Pinginaabrite vahetused, lapsikud tülid ja solvumised… Kõige vanemad sõbrad on mul pärit põhikooliajast. Oma parima sõbrannaga sain tuttavaks 8. klassis, kui tegime harjutusi inglise keele olümpiaadiks. See polnud sugugi “sõprus esimesest silmapilgust”: hoopis konkurentsi tundsin seda tarka ja terast tüdrukut piieldes. Ta sundis mind pingutama ja – omal moel teeb seda siiani. Ent nüüd oskan seda hinnata, mitte kihvatada kadedusest, kui keegi on milleski minust parem.

Mõtlen sellele sõbrannale. Mõtlen teistelegi oma kõige kallimatele sõpradele. Ja püüan leida nende vahel ühisosa.
Mul on praeguseks sõpru erinevatest põlvkondadest. Mõni on tasane, teisel keevad tunded tihti üle. Erinev on ka nende koolitee pikkus, rahakoti paksus, pereseis või pereliikmete arv. Nad on hea südamega, viisakad, kenad inimesed. Enamus neist on seotud Saaremaaga, mõned lisandunud ka mandril elatud kümnendi jooksul. Ent nad kõik on vaid telefonikõne kaugusel, kui peaksin kunagi neid vajama – ja vastupidi.
Kui lapsena vahetusid sõbrad tihti, siis need, kellega koos täiskasvanupõlve alustatud, on püsinud. Enam pole väga oluline, et tegutseksime kambas, veetes iga oma vaba hetke koos. Rõõm tuleb ka äratundmisest, et kui ka kohtume aastas vaid paar korda, on endiselt kerge teineteisega suhelda. Rääkida – aga ka vaikida. Tunda heameelt sellest, et see inimene on lihtsalt sinu lähedal.

Usaldus, austus, heasoovlikkus, tarkus… Neid omadusi näen kõigis oma sõprades. Lapsena piisab sõbra leidmiseks sellest, kui minna ta juurde ja öelda: tule, mängime koos. Täiskasvanuna on segajaid rohkem, keerulisem leida üksteisele aega. Seda enam pead pimedalt lootma, et su sõber on ikka veel olemas, kui teda otsid. Kindlasti kasvatab seda võimalust see, kui anda talle aeg-ajalt teada, et mõtled ta peale: olgu siis paarirealise kirja, sõnumi või kõnega.
Mulle meeldib 14. veebruar – mitte sellepärast, et ma seda kuidagi eriliselt tähistaks. Vaid sellepärast, et see paneb mind jälle küsima, kas olen olnud hea sõber. Äkki peaksin midagi tegema, rohkem pingutama? Tahaksin ju loota, et need sõbrad, keda olen praeguseks leidnud, ei kao mu elust kuhugi. Järjekindel töö – ka see sõnapaar on sõpruse valemis kindlasti sees, kas pole? Millal Sina viimati oma parima sõbraga rääkisid?
Soovin Sulle head! Kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email