Tüütu töötupõli (1)

Tüütu töötupõli

 

Mõned nädalad tagasi tuletas elu köögipool end meelde, kui avastasin, et vana aasta viimase kuuga lõppes nii vanemahüvitis kui dokumentaallugu “Piirideta armastus”, mille toimetamisega vanemahüvitisele lisaks pisikest lubatud lisaraha teenisin.

Kuna ma pole elus kunagi varem töötu olnud ega plaani ka olematutele loorberitele pikaks puhkama jääda, ja vaatamata mitmele ideele midagi kohe silmapiiril polnud, otsustasin töötupõlvegi ära proovida. Kuklas keerlesid mõtted, miks ja kuidas mina koos tuhandete teistega nüüd siis sellises olukorras olen. Polnud parata, seadsin sammud Tallinna Endla tänava töötukassa poole, et end arvele võtta.

Kuidas töötuks saab?

Pean tõdema, et esimene katse töötuklubi liikmeks saada luhtus, kuna mul polnud kaasas viimase tööandja antud tõendit, miks meie töösuhe lõppes. Teisel katsel hankisin tööandjalt sellise tõendi ja suundusin uuesti Endla tänavale. Neiud, kes infolauas töötavad, arvasid aga sedakorda, et peaksin tooma hoopiski tõendi, mis puudutab minu viimast töösuhet enne vanemapuhkusele jäämist. Pärast pikka ja üsna teravat diskussiooni õnnestus mul neile siiski selgeks teha, et kui on nõutud viimast töölepingu lõpetamise tõendit, siis just see ju mul neile toodud on. Infolaua naistel ei jäänud muud üle, kui mulle number anda ja konsultandi järjekorda saata. 1:0 minu kasuks, mõtlesin, ja läksin ootama.
Õnneks leidsin suurest saalist, kus oli väga palju töötuks tahtjaid ja mitu korda vähem teenindavat personali – lõunatunnil on suhteliselt kasutu töötukassasse minna, sest suur osa töötajatest lõunatab üheaegselt –, teisegi saarlase, oma hea sõbra ja koolikaaslase, kelle nime ma siinkohal enda teada jätan.

Koos elu üle arutades läks kaks ja pool tundi väga kiiresti ja kui noormees otse meie ootepingi ette konsultatsioonitädi juurde jõudis, vestlesime juba pigem kolmekesi kui kahekesi. Nalja sai palju, sest noormees polnud kaasa võtnud ega meeldegi jätnud tähtsaimat numbrit – oma kontonumbrit. Teenindajatädi pidas seda igatahes lausa harukordseks. See tädi oli niivõrd tore ja mõnus inimene, kes tegi oma tööd tõeliselt hästi. Lisaks muule võttis ta mind ka järjekorras vahele ja avaldas lootust, et kauaks minusugune entusiast töötuks ei jää.
Seda plaani ei olnud minulgi, aga nädalad tööotsinguid ja töötute tuttavate lugusid, mida enne kurbnaljakaks motivatsioonipuuduseks pidasin, hakkavad praeguseks muret tekitama.

Haridus või kogemus?

Eestis on minu arvates varem olnud kaht tüüpi tööandjaid: need, kes otsivad CV-st akadeemilist haridust, ja need, kes rõhuvad rohkem kogemusele. Eks tööde iseloomgi on olnud erinev.
Ma pole siiamaani suutnud viimistleda ja kaitsta ära oma bakalaureusetööd. Esiteks on kasulikum ilma stabiilse sissetulekuta end tudenginimekirjas hoida ja nii õppelaenu tasumist edasi lükata. Teiseks nõuab õpingute eest maksmine täiskohaga tööd, rääkimata siis veel muust elust, mis töö ja õppimise kõrval samuti seisma ei jää.
Viimased kaheksa-üheksa aastat olen ülikooli tõttu ja jaoks erinevaid töökohti tallanud, igalt poolt hästi palju õppinud ning ülikoolis omandatut ka iga päev kasutanud. Erialaga läks hästi, õppisin seda, mis tõeliselt meeldib ja vaatamata teoreetilisusele siiski edukalt rakendatav on olnud.
Samal ajal on mul tuttav, kes pühendas oma õpingutele järjest mitmeid aastaid ja lõpetas just hiljuti cum laude magistrantuuri Tartu ülikoolis. On uskumatu, aga ta muudkui otsib ja otsib tööd, kuid tööandjad vastavad talle kurvastusega, et kuna tal puudub töökogemus, siis jäävad ettevõtte uksed talle suletuks. Järelikult on tekkinud tööandjate uus tõug: need, kes eeldavad suurepärast akadeemilist tulemust ja suurt töökogemust sinna juurde.

Mina leian, et see on täiesti jabur olukord, et riik ja teises süsteemis kasvanud vanemad justkui soovitavad ülikooli lõpetada n-ö ühe soojaga, aga tööandjad (sh ka riigiasutused) nõuavad järjest enam praktilist töökogemust ka erialadel, mis eeldavad just teoreetilisi ülikooliõpinguid. Ometi väidavad kõik, et kollektiivi otsitakse justkui noori ja särtsakaid ja uute teadmistega inimesi…
Olgu, ma olen seda tüüpi, et otsin ja uurin-puurin, räägin tuttavatega, kuulan maad ja reklaamin ennast ja oma oskusi üsna usinasti. Küllap seepärast olen siiani ka kiiresti tööd leidnud, aga kõik pole seda tüüpi. Nii on minu tuttavate töötute hulgas palju neid, kes on minust palju targemad ja oleksid kindlasti suurepärased oma valdkonna spetsialistid.
Ja ongi kurb tõdeda, et need, kellel on suur hulk tunnistusi, diplomeid ja meeletu potentsiaal, on pikka aega kodus. Minusugused aga, kes ise rabelevad, ei jõua endale akadeemilisi saavutusi ajanappuse ja rahapuuduse tõttu lihtsalt lubada.

Mida teha?

Tagasi töötukassa juurde. Ma olen proovinud selgust saada selles, kuidas ja millised on töötukassa pakutavad koolitused, sest hea meelega avardaksin oma võimalusi ja omandaksin ka miski uue praktilise oskuse.
Paraku on aga töötukassa kodulehekülg minu jaoks nii haldamatu, et kui leian koolitajad, keda toetatakse, ei leia ma sealt ühelgi juhul koolitust, mida partnerkoolitaja pakkuda võiks. Ainuke koolitus, mille kohta kiirelt vähemasti mingitki infot leidsin, on ettevõtluskoolitus. Ehk polegi oma firma maailma kõige halvem variant?
Töötus ja hariduskorraldus on omavahel rohkem seotud, kui ma arvasin. Loomulikult kasutan minagi oma aega praktiliselt ja tegelen tööotsimise ja oma ideede ellurakendamise kõrvalt jõudumööda ka unarusse jäänud lõputööga, mida ma aga enne esitada ei taha, kui mul on kindel sissetulek õppelaenu tasumiseks. Proovima ju peab ja alla anda ma ei kavatse!

Vaata ka “Miks saare noored ei leia tööd” SH 11. veebruar.

Print Friendly, PDF & Email