Suvekuumuse ja trotsiga sündinud heliplaat

Suvekuumuse ja trotsiga sündinud heliplaat

ELAV MUUSIKA ON IKKA ELAV MUUSIKA: Uut helikonservi tutvustanud tšellist Aare Tammesalu ei pidanud plaadiesitlusel paljuks ka ise pilli kätte võtta. Foto: Tõnu Veldre

Mitte iga päev ei salvestata Saaremaal heliplaati, liiati veel sellist, mille kestvust võib mõõta aastakümnetega ja mille tähendust mõistame päriselt ehk alles sama hulga aja pärast.

Klarnetist Toomas Vavilov, viiuldaja Arvo Leibur, vioolamängija Toomas Nestor ja tšellist Aare Tammesalu salvestasid 2011. aasta 28. ja 29. juunil Pidula mõisa suures saalis helikandjale Bernhard Cruselli, Wolfgang Amadeus Mozarti ja Iwan Mülleri muusikat. Klarneti arenguloo üheks juhtfiguuriks peetava Mülleri klarnetikvarteti puhul on tegemist teose esmaplaadistusega.
“Tegelikult läks kõik palju kergemini, ma kartsin hullemat,” ütleb muusik ja Mustjala muusikafestivali peakorraldaja Aare Tammesalu plaadiesitlusele kutsutud paarikümnele muusikahuvilisele.
Plaat “Clarinette omnitonique” sündis eelmise suve kõige kuumematel päevadel.

Jahutav meri

“Õues oli üle kolmekümne kraadi ja pärast poolteisetunnist tööd suundusime end merre jahutama,” meenutab Tammesalu, kellel jagub kolleegide kohta vaid kiidusõnu. “Minul oli au koos nii heade muusikutega seda plaati siin 1858. aastal ehitatud mõisakompleksis salvestada. Nii see tööprotsess käiski – poolteist tundi tööd ja kaks-kolm tundi mere ääres. Siis oli balanss saavutatud.”
Tammesalu sõnul oli Toomas Vavilovi esitada plaadil kandev osa, virtuoosne klarnetipartii.
“Praegu salvestust üle kuulates ütleb ta, et ei saa aru, miks me nii kiires tempos mängisime,” räägib Tammesalu. “Ilmselt suvekuumus mõjutas. Võib-olla oli see hea, igal juhul said lood kahe päevaga sisse mängitud. Tänu soomlase ja suure Eesti sõbra Vesa A. Lappalaineni abile saigi projekt teoks.”
Pidula mõisaomanik ja üks projekti suurtest toetajatest kinnitab, et plaat oli ikkagi Aare idee.

“2010. aastal korraldas ta siin Mustjala muusikafestivali raames ühe kontserdi. Talle hakkas see mõis ja selle akustika meeldima. Selle plaadi sünni juures oli ka peale minu palju “talgukorras” toetajaid,” jääb Vesa Lappalainen ise tagasihoidlikuks ja tal on õigus. Aga miks ikkagi selline muusika ja just need heliloojad?
“Võrreldes soomlastega on eestlastel veel arenguruumi,” selgitab Tammesalu. “Soomlased avastasid, et nende väikelinnas Uusikaupunkis on sündinud hilisem tuntud helilooja ja klarnetimängija Bernhard Crusell. Kuigi ta lahkus Soomest juba noorukieas, peetakse teda ikkagi Sibeliuse-eelse aja kõige kuulsamaks Soome heliloojaks.”
Tammesalu sõnul ei tea meie, eestlased aga, et 1786. aastal on Tallinnas või selle lähedal sündinud Iwan Müller.

“Veel vähem teame me seda, et temast sai Euroopas väga kuulus helilooja, klarnetivirtuoos ja pilliehitaja,” räägib Tammesalu. “Seda ei ole uuritud ja me nagu ei peagi seda vajalikuks. Aga mina arvan, et kui Eestist on pärit üks nii andekas inimene, siis me ei tohiks sellest päris mööda vaadata. Olgugi et ka tema suundus sünnimaalt kaugemale, algul Peterburi, hiljem Euroopasse.”
Tammesalu leiab, et Müllerit võiks ikkagi kas või osaliselt pidada Eesti heliloojaks.

Suurepärane plaat

Teatud mõttes oli ka mingi trots see innustav jõud, mis pani plaati tegema, mõtiskleb Tammesalu. “Selgus ka, et Mülleri kvartetti nr 1 B-duur klarnetile, viiulile, vioolale ja tšellole, mis valmis tõenäoliselt enne 1820. aastat, pole keegi kunagi varem salvestanud,” lisab ta. “Siis arvasime, et oleks lausa piinlik, kui selle salvestuse teeksid sakslased, prantslased või soomlased – me peame seda tegema ise. Nagunii on Mülleri äraunustamise pärast tükk aega piinlik olnud, peaasi, et enam piinlikumaks ei lähe!”
Tammesalu hinnangul on Mülleri klarnetikvartett B-duur suurepärane ajadokument, kus kajastuvad ilmekalt 19. sajandi alguskümnendite pilliehituse püüdlused ning ajastu muusikamaitse, samas suudab teos kindlasti haarata ka tänast publikut ning äratada temas Iwan Mülleri kui helilooja vastu suuremat huvi, loodab Tammesalu.

Mustjala vald rahaliselt projekti ei panustanud, aga moraalne toetus ja kaasabi on mõnikord veelgi olulisemad.
Mõisaomanik Lappalainen aitas koostada ka plaadi mahukat bukletit, mis oma põhjalikkuse ja kauni kujundusega lisab plaadile veelgi väärtust ja väärikust.
Koostöö Pidula mõisaomanikuga võtab Tammesalu kokku nii: “Me mõlemad püüame taastada ilu, see on meie ühine pürgimus.”
Ja selles on tal õigus – Vesa taastab ilu mõisakompleksile elu sisse puhudes, Aare kaunist muusikat luues.

Haaramata siinkohal muusikakriitikute leiva järele, võin kinnitada, et ka muusikakauge inimese hingele mõjuvad hästi nii sellele plaadile salvestatud helid kui ka see, millise armastuse ja pühendumisega on see plaat tehtud.
Heliplaat valmis koostöös Eesti rahvusringhäälinguga, helirežii teostas Maido Maadik. Plaadi väljaandmist toetasid Pidula mõis, Eesti Kultuurkapital, Mustjala muusikafestival, riigimetsa majandamise keskus ja Mustjala vald. CD esitlus toimus läinud reedel Pidula mõisa valitsejamaja keldris.

Print Friendly, PDF & Email