Ohutum liiklus sõltub hoolimisest (3)

Eesti rahvuslik liiklusohutusprogramm aastateks 2003–2015 püstitas liiklusohutuse arengu eesmärgid ja nende realiseerimise abinõud. Strateegilise eesmärgi järgi tuleb Eestis aastaks 2015 saavutada olukord, kus liiklusõnnetustes hukkunute arv aastas ei ületa 100.

See eesmärk saavutati 2009. aastal, mil liikluses hukkus 100 inimest. 2010. aastal paranes olukord veelgi, kui liiklusõnnetustes hukkus 79 inimest. Seepärast püstitati liiklusohutusprogrammi viimase rakenduskava (2011–2015) tegemise käigus uus eesmärk: vähendada 2015. aastaks liiklussurmade arvu vähemalt kolmandiku võrra, võrreldes 2008.–2010. aasta liiklussurmade keskmise arvuga. Saavutada tuleb olukord, kus liikluses ei hukkuks üle 70 inimese aastas ja liiklusõnnetustes vigastatute arv ei ületaks 1500 aastas. Kas need eesmärgid on teostatavad?

Hukkunuid rohkem

Kui võtta arvesse hukkunute arv, halvenes olukord liikluses läinud aastal võrreldes 2010. aastaga märgatavalt. Mullu hukkus Eestis liiklusõnnetustes 101 inimest – 22 rohkem kui aasta varem. Suurenenud on jalakäijate ja jalgratturitega juhtunud õnnetuste arv. Hukkunute arv kasvas peamiselt jalakäijate arvelt ning surmaga lõppenud õnnetused leidsid aset pigem linnaliikluses kui maanteel.
Samal perioodil naaberriikides hukkunute arv vähenes.

Aastad pole vennad

2010. aastat võib pidada Saaremaa liikluses üheks paremaks, kuna ühtegi inimest ei hukkunud ning esimesel kolmel kuul (jaanuar–märts) ei saanud liikluses ka ükski inimene kannatada. Mullu hukkus Saaremaa teedel aga kolm inimest, neist kaks noort meest. Maakonnas oli läinud aastal kõige mustem kuu liikluses juuni, mil hukkus kolm ja vigastada sai 14 inimest.
Eestis olid mullu ohvriterikkamad kuud detsember, kui õnnetustes hukkus 16 inimest, ja november, mil hukkunuid oli 13. Enamik neist liiklusõnnetustest toimus pimedal ajal ning mitte üksnes pimedatel maanteedel, vaid ka valgustatud linnatänavatel.
Saaremaa tänavune esimene liiklusõnnetus, kus inimene vigastada sai, toimus samuti pimedal ajal valgustatud tänaval. Kannatada sai alkoholijoobe tunnustega, tumedates riietes ja helkurita jalakäija, kes vihmasajus ületas teed selleks mitte ettenähtud kohas.
Mullu 1. juunist jõustunud liiklusseadus sätestab, et halva nähtavuse korral või pimedal ajal teel liikudes peab jalakäija kasutama helkurit või valgusallikat. Ka valgustatud linnatänaval.
Paljudes tekitab protesti, et miks on helkuri kandmine kohustuslik valgustatud, kõnniteedega linnatänaval. Kas saab aga alati kindel olla, et terve teekonna ulatuses ja alati on olemas korralik tänavavalgustus, kas kõikjal ikka on kõnniteed? Ilmselt tuleb ületada ka sõiduteed…
Millegipärast arvavad inimesed, kes ise ei ole kunagi autoroolis istunud, et igasugune tänavavalgustus tagab autojuhi jaoks piisava nähtavuse. Paraku võivad ka valgustatud tänaval autojuhti pimestada vastutulevate autode ja märjalt asfaldilt peegelduvad tuled. Kindlasti piiravad nähtavust vihma- ja lumesadu ning teele langevad varjud.

Autojuht pole võlur

Ükski autojuht ei oma võluväge, mis suudaks tühistada füüsikaseadused ja peatada auto hetkega. Kui autojuht sõidab linnas lubatud piirkiirusega (50 km/h), nähtavus on hea ja asfalt kuiv, on auto peatumisteekonna pikkus ligikaudu 30 m. Märja või libeda teekatte korral on see tunduvalt pikem. Vihma- ja lumesajus võib autojuht tumedates riietes jalakäijat märgata alles 10–15 m kauguselt. Sel hetkel võib autojuhist saada tahtmatu tapja.
Mulle meeldis Ida prefektuuri korrakaitsebüroo juhi Tarmo Tammiste ütlus: “Helkuri peamine ülesanne on peegeldada tagasi valgust, anda tagasisidet, et siin ma olen, ole hea ja arvesta minuga.”
Selleks, et täituksid liiklusohutusprogrammi viimase rakenduskava (2011–2015) eesmärgid, pole vaja teha muud, kui liiklejana hoolida iseendast ja oma lähedastest.

See tähendab, et autojuhid peavad kinni piirkiirusest, valivad ilmastiku- ja teeoludele vastava sõidukiiruse, kasutavad turvavarustust ega istu alkoholijoobes olles autorooli. Jalakäijad kannavad pimedal ajal helkurit ja seda ka valgustatud linnatänavatel. Teed ületades (ka ülekäigurajal) veenduvad nad enne, kui teele astuvad, et autojuht saab ikka auto pidama.
Liiklusseadus sätestab, et ülekäigurajal peab jalakäija enne sõidutee ületamist hindama läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda, samuti veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu. Tihtilugu jalakäijad aga rikuvad seda reeglit. Drastiliselt mõjuvad lapsevankrit lükkavad emad, kes astuvad ülekäigurajale hetkekski pead pööramata, veendumaks, kas auto on lähenemas või mitte, rääkimata veendumisest, kas lähenev auto ka pidama saab.
Soovin kõigile liiklejaile arukat käitumist liikluses ning et käesoleval aastal ei hukkuks Saaremaa teedel liiklusõnnetuste tagajärjel ühtegi inimest.

Maiu Välbe
Maanteeameti liiklusohutuse spetsialist

Print Friendly, PDF & Email