Kõne Iffile (3)

Et Ivo Linna on üks neist kaheksast saarlasest, kellele maavanem annetab tänavu vabariigi aastapäeva puhul maavalitsuse teeneteplaadi, räägime Iffiga täna tublide tunnustamisest.

Saare maavalitsuse teeneteplaadi annetamine minule oli ikka tõeline pauk ja tuli sealt, kust seda üldse oodata ei osanud.
See uudis, mis kolmapäeval minuni jõudis, võttis ikka korralikult naha märjaks. Ma ei ole kunagi midagi teinud ju selle nimel, et mingit tunnustust saada. Ehk ainult koolipõlves oli tähtis, et ühel või teisel spordivõistlusel mingi koha välja jooksed või hüppad. Nii et sellise asja peale ma ei ole mõelnud ja tänu sellele on need ootamatud tunnustused meeldivalt rängad hingele.

Seda enam oma maakonna tunnustus – ma ei ole siin ju aastaid elanudki. Ma muidugi ei ole jätnud ka oma suud kinni, kui küsitakse, kust pärit olen. Kui on vähegi võimalik, räägin, et olen saarlane ja praegusel juhul muhulane – on ju Saaremaa ja Muhu nagu õde-venda ja mina küll ei tunne, et ma oleks Saaremaa maha jätnud.
Olen püüdnud seda meie Saaremaad reklaamida nii palju kui võimalik ja tihti, kui olen esinenud, olen küsinud, kas saarlasi ka on saalis. Kui kas või mõni käsi tõuseb, laulan neile mõne Saaremaa laulukese.

Jah, nii ta on, et tunnustused mõnikord rabavad, aga seda armsam on, kui oma kodukandi inimesed sind meeles peavad, ja ausalt öelda tegi meele päris härdaks küll.
Eks ikka on ju tähtis ka, kui sind märgatakse, eks see eneseteadvust tõstab, kui tunnustatakse. Mäletan, et samasugune suur üllatus oli siis, kui president Meri annetas mulle Valgetähe neljanda klassi ordeni. See oli ka nagu välk selgest taevast. Aga ju see laulev revolutsioon ja isamaalaulud – ju see siis vääris seda. Igal juhul olin ma pikka aega kõrvust tõstetud.

Üks selline välk selgest taevast oli ka see, kui Tallinna saarlaste selts otsustas mind aasta öigeks saarlaseks nimetada. See võttis ka jalust nõrgaks. Minu meelest ei ole tegu sellise formaalse aukirjade jagamisega, kus igas kvartalis või igas pooles aastas saate natuke preemiat ja olge rahul, kes on tublim olnud, saab aukirja. Siis see aukiri visatakse kuskile sahtlisse ja sinna ta jääb.
Aga ma tean, et kooliajast on mul alles üks kiituskiri, mille ma sain pärast neljanda klassi lõpetamist ja siis ma olin väga uhke. Ma olin selleks ajaks isegi oma kirjatehnika “heaks” saanud, muidu oli see kogu aeg “kolm”. Ja Kuressaare lapsepõlvekodus on mul kuskil ka paar spordivõistluse diplomit – ma küll ei võitnud, kuid 3-ndad kohad ikka olid.
Ma ei hakka siinkohal eputama – et mis te nüüd ja mis nüüd mina, sest mulle tõesti meeldib ja ma olen väga liigutatud.
Kahjuks ei ole mul võimalik lossi maavanema vastuvõtule tulla, sest kolm kontserti on sel päeval ja pean seal isamaalisi laule laulma, ju see on mu saatus.

Print Friendly, PDF & Email