Juhtkiri: Lahendamata saladus

Juba enne teleekraanile jõudmist palju uudishimu tekitanud film “Salme saladus” ei lahendanud ära ühtegi saladust, vaid tekitas hoopis küsimusi juurde. Rääkimata sellest, et nii mõnelgi filmivaatajal tekkis küsimus, kas kohaliku poe nurgatagune “tarkade klubi” on õige konsiilium või pendliga ringivehkimine õige meetod saladuste lahendamiseks.

Rohkemgi kui mõni kroonitud pea pärjatud Sõnajalgade lahkamine kukkus välja jälle nii nagu ikka. Iseasi, kas filmitegijate taotlus oligi näidata Sõnajalgu kui teletupsumaal elavaid müütilisi olendeid. Kui jah, siis oli eesmärk täidetud. Võpsikus roostetanud kütusetünni taustal loetud meieisapalve oli arvatavasti üks uhkemaid stseene, mis eesti dokumentaalfilminduses tehtud. Sõnajalgade saladus ei saanud lahendust, vaid tekitas veelgi küsimusi: mis seal tegelikult toimub?

Kahju on vaid Salme rahvast, kellest võibki nüüd jääda mulje, et Salmel elavad ainult kaks naljameest poe tagant, ufodest rääkiv tädi, kopteriga ringi lendavad leiutajad ja ususõbrad ning veel paar kodanikku, kellest üks oleks äärepealt kopteri summutiga vastu pead saanud. Kui Sulev Keeduse “Joonatan Austraaliast” näitas Mustjala elu suuresti sellisena, nagu see on, siis Salme elu rebiti räigelt kontekstist välja. Loodetavasti saavad filmivaatajad aru, et Salme elu tegelikult selline pole.

Print Friendly, PDF & Email