Väärtuste väärtustamise väärtusest (5)

Väärtuste väärtustamise väärtusest

 

Eesti koolides toimivate väärtuste peaväärtustajaks on saamas Tartu ülikooli eetikakeskus, kes jõulukuul korraldas juba neljanda väärtuskasvatuse konverentsi. Põhiteesiks kujunes Eesti ühiskonna ootus, et koolis kasvaksid targad, loovad, ettevõtlikud, ausad, sallivad, osalustahtelised ja vastutustundlikud noored. Seni on Eesti koolis peetud olulisimaks teadmiste edastamist, mitte isiksuse kasvatamist. Uued õppekavad räägivad aga pädevustest, kujundavast hindamisest, väärtuspõhisest ja väljundipõhisest õpetamisest.

Seega peavad teadmiste kõrval tähtsaks muutuma ka oskused ja hoiakud. Ent kui oskustega osatakse veel midagi peale hakata, siis hoiakute mõistmisel ja käsitlemisel valitseb suur ebakindlus ja segadus. Konverents püüdis leida vastuseid. Kuidas teha nii, et haridusdokumentides kirjas olev ka tegelikult ellu jõuaks? Mil määral teostab tänane Eesti kool pädevuspõhist õpet? Millised on pädevuspõhisele õppele ülemineku eeldused ja takistused? Kas vajame teistsugust koolide tulemuslikkuse hindamise mudelit? Kuidas tuleks õpetajaid koolitada, et nad suudaksid toetada õpilaste pädevuste kujunemist, mitte ei piirduks vaid teadmiste edastamise ja kontrollimisega? Milliseid õppemeetodeid koolis kasutada, et toetada väärtuskasvatust ja pädevuste kujunemist? Mismoodi aitaks õpilaste enesehindamine ja individuaalne tagasiside suurendada õpilaste õpihimu ja koolirõõmu?

Võtmeisik on koolijuht

Muudatuste võtmeisik koolis saab olla vaid koolijuht. Et väärtushoiakud on ainuke asi, mida saab kasutada inimeste koondamiseks ühise eesmärgi nimel, peab koolijuhi iga samm olema seotud väärtusarenguga. Oma kogemustest lähtudes saan toonitada koolijuhi initsiatiivi eelkõige järgmistes valdkondades:

  • laiapõhjaline juhtimine, võimalikult paljudel töötajatel, lapsevanematel ja õpilastel peaks olema võimalus kaasa rääkida kooli juhtimisel;
  • meeskonnatöö tähtsustamine ehk igakülgne koostöö kõigiga ja kõiges;
  • aasta eesmärkide püstitamine, iga-aastased rõhuasetused aitavad paremini eristada hetkel väärtustatavat;
  • tulevikuvisioonide esitamine e juba täna tajuda homse vajadusi;
  • pädevuste enesehindamine ehk õpilastele eneseanalüüsi ja õpetajatele pädevuspõhiste hinnangute õpetamine juba algklassidest;
  • inimeste tänamine – mida rohkem võimalusi selleks leida, seda rohkem säravaid silmi koolis;
  • projektide väärtustamine ehk lisavõimaluste hankimine igapäeva mitmekesistamiseks, rutiini vähendamiseks ja huvi tõstmiseks;
  • lugude rääkimine ja kirjutamine; lugude kaudu saab hing toetada mõistust ja jääb ruumi nii eneseavastamisele kui kasvamisele.

Küsimine on arengu võti

Õpilase väärtuskasvatuse kvaliteet sõltub ikkagi eelkõige õpetajast. Täna on õpetajal üha raskem olla haritlane, sest temast on tehtud mutrike masinavärgis. Just väga hea, oma ainest vaimustunud õpetaja saab läbi aineõpetuse viia õpilased väärtuste ja kultuuri juurde.
Üks meie kooli peamõtteid on olnud: “Küsimine on arengu võti.”
Mitu korda sa möödunud nädalal esitasid endale/sõbrale/kolleegile/õpilasele mõjuva küsimuse? Peter Drucker on öelnud: “Kui mineviku liider oskas vastata, siis tuleviku juht on pigem see, kes oskab küsida.” Juhid aga oleme me kõik – nii õpilased kui ka õpetajad. Igaühel meist on keegi, kellele oleme eeskujuks või kelle eest vastutavad.
Kui nüüd hakkaks küsima?! Eks meie kooli missioon “sapere aude” tähenda ju eelkõige julgust küsida. Tippõpetaja üks kõige põhilisemaid oskusi on oskus küsida õigeid küsimusi, tippõpilase on tippu viinud eelkõige oskus küsida õigeid küsimusi, tipplapsevanema põhiline kasvatusvahend on oskus küsida õigeid küsimusi nii eneselt, oma lapselt kui ka õpetajatelt.

Olulisim väärtus

Hakkame veel rohkem küsima – iseendalt ja teistelt! Olulisi küsimusi: mis on elu mõte, kuhu edasi, mis on minu tänane panus tuleviku heaks, kuidas olla õnnelik, kui kõrgele tõsta latt?
Milline võiks olla meie põhiväärtusest kõige olulisem? Konkursitöödes jäi kõlama eelkõige hoolivus. Küll on kogu koolile tehtud voldikuid hoolivusest. Populaarsed on klassijuhatajatunnid eri väärtustest. Vaimustav tundus nii ülekooliline hoolivuse konverents kui ka väärtuste nädal.
Järgitegemist vääriv on kindlasti ka koostatud materjalide kogumine nn väärtuste mappidesse kooli raamatukogus. Samuti oli huvitav ja õpetlik lugeda lugusid hoolivusest igapäevases koolielus. Võiksime ka mõelda, kuidas me ise hoolivust tajume ja kuidas me ise hoolivad oleme – nii õpetajad, õpilased kui ka lapsevanemad.

Olulisemate väärtustena tõsteti konkursitöödes esile veel ühtekuuluvustunnet, vastutust ja sallivust. Meiegi võiksime peeglisse vaadata ja küsida iseendalt: kas oleme olnud väärilised hoidma terve aasta enda käes üleriigilise väärtuskasvatuse kooli karikat? Kas oleme edasi liikunud oma kooli väärtusarenduse teel? Kuidas olen tegelnud väärtuskasvatusega oma ainetunnis? Kuidas olen kooli põhiväärtusi teadvustanud oma õpilastele ja nende vanematele klassijuhatajana?
Ja muide – alles hiljaaegu tulid evolutsioonipsühholoogid välja ketserliku teooriaga, et eneseteostus pole sugugi inimvajaduste tipp, kuigi Maslow seda väidab. Ülimaks vajaduseks nimetavad nad hoopis hoolitsuse ja perekonna vajadust. Vanematel ei soovitata oma lapsest drillida eeskujulikku kodanikku, sest tänases maailmas on üsna tõenäoliselt tulemuseks kuulekas, tubli… ja läbinisti õnnetu laps. Ka ei küsita sel sajandil enam: “Kelleks saada?” vaid: “Kes ma olen?” Vaimsed eneseotsingud on olulisemad sotsiaalsest rollist ja sellega kaasnevatest hüvedest. Hetkel on minu öökapiraamatuks Tiina Jõgeda üdini väärtusi tähtsustav “Õnne valem”. Tasub lugeda. Võid saada õnnest ja elust uue ettekujutuse. Päris kindel on see, et saad iseendaga paljus arukalt aru pidada.

Kunagine USA president Theodore Roosevelt on öelnud, et edu alus on teadmine, kuidas kaasinimestega suhelda: “Millegi saavutamise tõenäosus on palju suurem, kui oleme soojad ja armastavad, mitte agressiivsed ja vägivaldsed.”

Print Friendly, PDF & Email