Ajakirjanik arvab: Ei taha enam tapafilmi

Nädalavahetus tõi uudise, et Norra massimõrvarile Breivikile andis tapatööks inspiratsiooni 2009. aastal Kanada ja Saksamaa koostöös valminud mängufilm “Rampage”, mis räägib mehest, kes otsustab ühiskonna murede lahendamiseks korraldada massimõrva. Taas üks tõestus sellest, kuidas vägivaldne käitumine on tingitud vägivallafilmide vaatamisest või julma sisuga arvutimängudest.

Nõukaajal tavatseti öelda, et kui poleks sõda olnud, poleks Venemaal filme olemaski. Sest enamik tol ajal teleris jooksnud filme rääkis sõjast ja sõjakannatustest. Ikka nii, et ilus ja üdini inimlik vene sõjamees oli vastamisi inetu ja julma sakslasega. No fašistiga.
Tänapäeval on aga õhtune televisiooni eetriaeg enamasti täidetud õudukate, märulite ja tapafilmidega. Ja nii õhtust õhtusse. Võtame näiteks teisipäevase õhtu, mil Kanal 2 ja TV3 otse teineteise võidu ainult taolisi filme näitavadki. Ma ei ole krimifilmide vastane, sest kui need on hästi tehtud, vaatan neid meeleldi, aga kui selles filmis ikka suures plaanis näidatakse, kuidas täpselt nuga inimese ihusse tungib, siis… Andke andeks, lähen parem magama.

Filmitootjad on seda meelt, et mida rohkem verd, seda ägedam. Mida lähemalt ja täpsemini tapmist näidata, seda parem… Olen mõelnud, et näe, kui lihtne oleks sooritada üks lennukirööv. Et filmis on ju nii hästi näidatud, kuidas see värk täpselt käib. Pole siis ime, et mõnel, kel selleks soodumus või tahtmine, tekib järeletegemise soov.
Olgu, nüüd võib nii mõnigi mõelda, et näe, kus kukkus halisema. Tõsi, olen ka ise arvanud, et see vastumeelsus tapafilmide vastu on ehk seotud ealiste iseärasustega. Aga kui ma eelmisel nädalal sattusin juttu ajama ühe advokaadiga ja temagi kinnitas, et üha sagedamini tuleb tal kaitsta noori mõrvareid… Et noorsugu muutub aina vägivaldseks. Kui ei meeldi, tapan ära! Kui ei armasta, tapan ära! Tapmine – see on imelihtne! Ja millal meil varem Kuressaares on juhtunud, et taksojuht saab noorukilt nuga!
CNN-i uudistes kuulsin uurimusest, kus väidetavat, et enne täisealiseks saamist jõuab inimene teleri vahendusel näha 200 000 (!) mõrva. Kas see pole õudusttekitav? Siin on mõtlemisainet meile kõigile.

Print Friendly, PDF & Email