Kirjastaja ja kirjanik, kes elulooraamatuid ei armasta

“Ma kirjutaks küll ühe, aga oma kahe toreda kassi elust – nad väärivad seda rohkem kui see elulooraamatute hunnik, mis praegu tehtud,” on rohkem vandeadvokaadina tuntud kirjastaja ja kirjanik Sulev Raudsepp (70) halastamatu. Praeguseid elulooraamatuid peab ta pigem kirjanduslikuks haltuuraks, mida mõistagi toidab inimeste patoloogiline huvi teiste inimeste elu vastu.

Leisi valla mees Sulev Raudsepp räägiks meelsamini oma kallitest kaasteelistest – sellest nn 60-ndate põlvkonnast, kui jutustaks oma elulugu. Isegi lapsepõlvest, millest väärikasse ikka jõudnud inimesed enamasti ikka hardumusega pajatavad, libiseks ta heameelega üle.
“Tavalise külapoisi lapsepõlv,” rehmab ta. Isa, keda Sulev nägi viimast korda, kui oli viiekuune, sai sõjas surma. Poiss elas koos ema ja vanaemaga Nõmme külas endises Pärsama vallas.

Niipea kui lugemine selge, hakkas ta raamatuid neelama. Eriti köitis ajalugu. “Meil oli säilinud kaugetelt sugulastelt saadud mahukas maailma ajaloo köide, mille ma juba kolmandas-neljandas klassis läbi lugesin.”
Viiendas-kuuendas klassis luges Sulev juba Tolstoi mammutteost “Sõda ja rahu”. Tollal oli raamatuid vähe, loeti seda, mis kätte saadi. Nagu hiljem selgus, osutus varajane lugemus tulevikus kasulikuks. “See päästis mind hiljem kirjandus- ja ajalootundideks õppimisest,” põhjendab ta.
Keskkooliaegne emakeeleõpetaja Leina Sulg õpetas noormehele hästi selgeks ka eesti keeles kirjutamise. Millest samuti elus kõvasti kasu on olnud. “Teiste ainete vastu peale eesti keele ja ajaloo mul eriti huvi ei olnudki,” tõdeb Sulev Raudsepp.
Siiski, üks lemmikutest oli tal poisikesena kino. Rändkino näidati toona kodukülas iga nädal.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest. Telli leht siit.

Print Friendly, PDF & Email