Tühjast hoonest tondilossini

Tühjast hoonest tondilossini

KOLEMAJAD GARNISONI TÄNAVAL: Lagunevate hoonete tõttu võib langeda kogu piirkonna väärtus. Foto: Tõnu Veldre

Hoone tühjana seisma jätmine on halvim lahendus nii hoone kui ka omaniku jaoks. Üldreegel on see, et mida varem tehakse otsus kasutuseta hoone edasise saatuse kohta – kas hoone restaureerimise või müümise kasuks –, seda parem. Kõige halvem on otsustamatus!

Tühjana ja konserveerimata seistes laguneb hoone kiiresti. Ühtlasi langeb hoone turuväärtus ja hinnalangusse haaratakse kaasa ka naabruskonna kinnisvara. Algab nn lumepalliefekt ja kogu piirkonna väärtus langeb. Tulemuseks on lagunevate majade piirkonnad linnaruumis – nagu Garnisoni tänaval Kuressaares. Kannataja ei ole üksnes tühjalt seisva maja omanik, vaid ka naabrid, kes on oma maja eest korralikult hoolt kandnud.

Pidev hooldus tuleb odavam

Õigel ajal otsuste tegemata jätmine on tihti viinud korvamatute kahjudeni, sh väärtuslike hoonete hävimiseni. Põhjused, miks asjad nii kaugele on jõudnud, on erinevad ja kindlasti ei ole õige kõiki omanikke ühtviisi süüdistada. Kõigest hoolimata ei saa heaks kiita hoolimatust ja elementaarsete hooldustööde tegemata jätmist.
Pidev hooldus on palju väiksem kulu kui kallis remont pika aja tagant. Näeme tihti, kuidas katuse väikesest parandamata jäänud läbijooksust on saanud kogu katuse konstruktsioone ja seinapalke kahjustav probleem. Kui õigel ajal oleks remondiks kulunud üks eterniiditahvel või plekipaan, tuleb nüüd arvestada tuhandetesse eurodesse küündiva kuluga.

Erinevatest arengu-stsenaariumitest

Hoone olukorra täpne kirjeldus annab aluse realistlike plaanide tegemiseks. Kõige halvem on plaani puudumine ja lõputu paremate aegade ootamine. Tagajärjed on kurvad – ridamisi lagunenud, lõhutud ja põlenud hooneid. Muinsuskaitseliselt on selliste hoonete saatus üldjuhul järgmine – hoone tuleb detailselt mõõdistada ja koostada lammutusprojekt. Uue hoone projekteerimisel tuleb arvestada sama hoone mahu ja asukohaga. Omanike tegevusetus on viinud kokkuvõttes olukorrani, kus kaotajad on kõik – nii vanalinna miljöö, “tondilossi” omanik kui ka potentsiaalne arendaja.

Mõne hoone seisukord sunnib need palkideni lahti võtma. Parandada tuleb vundament, katusekonstruktsioonid ja palju muud. Hoolimata suurtest töödest on restaureerimisel aga võimalik ära kasutada kõik säilinud vanad detailid. Sarnase töö on teinud näiteks Allee 6 omanikud ning tulemus on kiiduväärt. Võitnud on kogu tänav.
Osal juhtudel on hoone ajutiselt tühjana seisma jätmine möödapääsmatu. Ehitis tuleb sel juhul konserveerida, sulgeda avatäited, parandada katuse läbijooksud ning hoida ümbrus korras. Viimased näited, kus sellised tööd on korrektselt läbi viidud, on Allee tn 1 ja Uus tn 2 hooned. Paekivimüüride konserveerimist näeb Veski ja Pikal tänaval.

Hoolas majaomanik teab niikuinii

Plaanita ei sünni midagi ja plaani koostamiseks on oluline välja selgitada kõik arenguvõimalused. Kui on teada hoone restaureerimiskulud, juurde- ja pealeehitamise võimalused, hoovimaja (ümber)ehitamise võimalus, parkimine jms, on potentsiaalsel ostjal ülevaade asjade seisust ja ta ei pea ostma “põrsast kotis”. Paraku on sellise eeltöö ära teinud vähesed. Väide, et muinsuskaitse ei luba midagi teha, on vale. Vastupidi, muinsuskaitseameti suurim soov on, et midagi toimuks!
On selge, et muinsuskaitseamet ei saa teha inimeste eest otsuseid, mida nad oma kinnisvaraga peale hakkavad. Küll aga on meie ülesanne viidata neile probleemidele, mis võivad hoone säilimisele saatuslikuks saada.
Ja need on lihtsad asjad: katus olgu vettpidav, vihmaveesüsteem toimiv, hoonesse sissepääs suletud ning hoone ümbrus korras. Nii lihtsad, et iga hoolas majaomanik teab neid niikuinii.

Rita Peirumaa
muinsuskaitse-ameti vanem-inspektor

Print Friendly, PDF & Email