81. kiri: rongid ja riidepuud

Hea inimene,
et Sa praeguse ilma juures ära ei külmuks, räägin Sulle järjekordse sooja loo, mis kõneleb ühest toredast kokkusattumusest.

Jutt järgmine. Läksin elukaaslasega poodi. Pidime selleks ületama raudtee ja, nagu tavaliselt, jõudsime ülekäigukohale just rongi ajaks. Seda juhtub tõesti järjest sagedamini. Mitte et rongiliiklus oleks tihedam, vaid ajastamine kuidagi õigem.
“Näed, universum saatis meile jälle rongi,” ütlesin naljatledes kaaslasele. Sest need ragisevad-rappuvad hiiglased tekitavad mus alati rõõmu. Teas’s, kas sellepärast, et mu lapsepõlve juurde nad ei kuulunud ja saime tuttavaks alles ülikooli ajal?
“Universum?” võttis elukaaslane sõnast kinni. “Mis see universum sulle on, mingi sõber?”

Lõbusat lõõpimist taludes sain selle poeskäiguga ühele poole. Mehel poekoti sangad pihus, jõudsime jälle ülekäigu juurde ja – jälle rongi ajaks.
“Kas universum saatis sulle ka selle rongi?” tögas elukaaslane. Aga enne veel, kui jõudsin tabava vastuse välja haududa, katkesid ta kilekotil sangad!
Pahvatasime mõlemad naerma. Tundus, nagu oleks keegi kolmas meie vestluses osalenud. Näitasin sellele nähtamatule tegelasele tunnustavalt ülespidi pöialt ja – no mida ma näen! – teisest sõidusuunast tuli mürinaga veel üks rong!
On selles põgusas vahejuhtumis peidus mingi saladus? Või oli see lihtsalt üks tore kokkusattumus, nagu kirja alguses asja ka sõnastasin?
Heatujuliselt kodu poole kõmpides mõtlesin: näe, kõik jooksis järjekordselt paika. Kuis nii? Eks ole Sullegi mõnikord tundunud, et midagi sinust suuremat juhatab su elus vägesid? Asjad laabuvad mõnikord ootamatul moel. Aga – võib-olla on asi ka lihtsalt mõtte jõus?

Veel üks selline tore kokkusattumus – kutsusin sõbrad külla ja korraga selgus, et mul on liiga vähe riidepuid. Mõttes tegin endale märkuse, et peaksin paar tükki juurde hankima. Järgmisel päeval koju kõndides nägin – keset kõnniteed lebab riidepuu! Vaatasin ringi, kuid ilmselgelt polnud sel riidepuul enam omanikku. Korjasin ta üles ja viisin koju. Mu probleem lahenes osaliselt, ilma et ma ise suuremat pingutama oleks pidanud. Hakka või uskuma, et mis mõeldud, see tehtud!
Küllap oled kogenud, et kui end positiivselt häälestad, hakkavadki juhtuma positiivsed asjad. Ning halva tujuga tundub, et päev veab iga hetkega järjest rohkem viltu. Kõiksugused eneseabiõpikud ja koolitusgurud jutlustavad väsimatult, kuidas tee unistuste täitumiseni algab sellest, et sa sõnastad enda jaoks selle unistuse võimalikult täpselt: kujutled mõttes, mismoodi selleni jõuda. Ehk siis, mu “sõpra universumit” valemisse kaasates – saadad ilmaruumi signaali selle kohta, mis sul puudub.

Ma pole iial lugenud ühtegi eneseabiõpikut, gurude koolituste kuulamisest rääkimata. Aga usk, et mõtte jõud on ääretult suur, on mul sellest hoolimata. Ja mul ükskõik, kas ja kes seda mõtet siis nendeks väikesteks toredateks kokkusattumusteks tõlgib. Peaasi, et toimib! Niikuinii näib päeva lõpuks enamasti, et lõviosa asju tuleb kätte vaid iseenese raske töö tulemusena.
Häid mõtteid ja – jääme kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email