200 häält Toompeale

200 häält Toompeale

 

Viimasel ajal on järjest rohkem poleemikat tekitanud uus haridusreform ja selle poolt õpilastes ülesköetud vaen. 25. jaanuaril leidsid üle Eesti selle tõttu aset meeleavaldused ning ega saarlasedki kõrvaltvaatajaiks jäänud – päeval kella ühe paiku täitus kesklinn protestimeelsetest, kes ühendasid käed lootuses, et neid võetakse kuulda.

Inimesi, kes võtsid vaevaks ennast käreda külmaga kohale vedada, oli ligi 200. Olemaks teiste kaaskannatajatega ühenduses, oli Toompeale üles seatud vajalik tehnika, et veebikaamera kaudu Kuressaares toimuvaga kursis olla.
Kõik, kel sel ajal linna asja oli, võisid näha keskplatsil moodustunud inimketti, mida mööda liikusid sosistatud fraasid “kõrgharidus korda” ja “õpilased hoolivad”. Selle tegevuse ametlik nimi oli telefonimäng, mille reeglitega peaksid kõik tuttavad olema.
Inimringi keskel jalutasid ringi rohelistes vestides korraldajad. Neist vahest olulisim oli Karl Oskar Villsaar, võib öelda, et tänu temale see üritus üldse aset leidis. Võtsime nõuks uurida veidi tagamaid, tänu millele sai Kuressaare noorsugu meelt avaldada.

Karl Oskariga võttis ühendust EÕEL (Eesti õpilasesinduste liit), kes soovis korraldada lisaks Toompeal aset leidvale aktsioonile, mille kandvaks jõuks olid siiski tudengid, meeleavaldusi ka mujal Eestis. Sellega nõustusid Tartu, Pärnu, Võru ja Kuressaare.
“Mõte oligi toetada eelkõige tudengeid nende võitluses ja esindada EÕEL-i. Rõõmuga võin siiski tunnistada, et mõte kandus pigem edasi Saaremaa kui Eesti ääreala õpilaste raskuste teadvustamisele seoses uue kõrgharidusreformiga. Olin kindel, et me aktsiooni teeme. Kui suure rahvahulga aga kokku saame, oli iseküsimus, välja tuli aga suurepäraselt, meid oli ikka meeletu hulk väikelinna kohta,” rääkis Karl Oskar.
Poliitikute peamiseks mõjutajaks loodeti meedia suurt tähelepanu, mis läbi maakonna lehtede, interneti ja ka ETV uudiste saavutati.

Miks meeleavaldajad just telefonimängu harrastasid ja kelle idee see oli, selgitas Karl Oskar järgmiselt: “Telefonimäng oli EÕEL-i välja mõeldud. Kui Toompeal peeti kõnesid, siis meie väiksem meeleavaldus pidi kuidagi sümboliseerima ühtsust ja noorust. Sõnumid olid, ma arvan, et päris sümboolsed, arvestades meie ideid ja vaateid.”
Kuna hoolimata info laialdasest levikust ei pruugi kõik oluline silma hakata, siis kindlasti oli ka neid, kes selle meeleavalduseta oleksid paljud tähtsad punktid kahe silma vahele jätnud või asja üldse märkamata jätnud. Meeleavaldus on juba selline asi, kuhu minnakse, kui on mängus oma huvid, ning paratamatult koguneb ka neid, kes ei tea asjast suurt midagi.
“Ma arvan, et kohaletulnute seas oli neid arvukalt, kes ei teadnud enne aktsiooni väljahõikamist ja reklaamimist sellest kahjuks midagi. Samas ei arva ma, et selles midagi väga halba on, pigem oli aktsiooni eesmärk teavitada ka tulevasi tudengeid sellest, mis neid ees ootab. Tavaliselt tutvutakse sellega 12. klassi lõpupoole, kus võib-olla on natuke hilja end Eesti haridusmaastikul toimuvaga kurssi viia. Samas olid kohaletulnud head kodutööd teinud ja esindasid ikkagi iseennast, keegi vististi niisama vaatama ei tulnud. Samuti arvan ma, et kõik leidsid mingi punkti, mis neile vastukarva oli uues haridusreformis,” arutas Karl Oskar.

Saaremaa ühisgümnaasiumi õpilased Oskar Vevers ja Ats Aim olid samuti meeleavaldusel kohal.
“Reformist olin kuulnud juba ammu, uudiste kaudu, kuid siis ma ei süvenenud sellesse nii palju ja sinna see jäi. Mõtlesin, et mis ma sellest loen, teha ma ikka midagi ei saa, aga siis tuli kutse meeleavaldusele. Uurisin ja puurisin seda teemat lähemalt ning siis tekitas see küll minus mõtteid, et mida asja nad seal Toompeal mõtlevad,” rääkis Oskar Vevers. “Tänu meeleavaldusele just hakkasingi seda asja uurima, enne, pean tunnistama, ei teadnud sellest suurt midagi.”
Ats Aim oli haridusreformist esmakordselt kuulnud kohe pärast selle esilekerkimist ajakirjanduses. “Pärast seda hakkasin asja uurima ning reformi punkte vaadates tekkis kohe küsimus: miks? Kuuldes meeleavaldusest, tundsin, et peaksin samuti osa võtma, et näidata rahulolematust. Tänu meeleavaldusele sain haridusreformi olemusest rohkem teada ja samuti tunnen, et õpilased saavutasid protestiga midagi olulist.”

Tegemist oli korralduslikult eduka üritusega, milles väljendus, et noored inimesed ei lase oma tulevikuga mängida. Lisaks on ju ainult uhke näha, et üle Eestimaa ollakse nii agarad oma meelepaha nii valjuhäälselt väljendama.

Kristina Kretova

Print Friendly, PDF & Email