Juhtkiri: Väikesaare talv

Tänane leht kirjutab, et Abruka rahvas asus talvituma. Laev enam ei sõida, mootorsõidukid üle jää veel ei sõida. Kui vähegi kannab, saab jää peal jala käia.

Päris palju on neid, kes mõtlevad lehelugu lugedes, et oh, küll oleks tore elada sellises eraldatuses, puhas romantika. Siiski peab need ohked liigitama sama naiivseteks arvamusteks kui “küll oleks tore elada kuskil palmisaarel, ronida kookospähklite järele ja püüda ahinguga kala”. Need on pigem linnamelust tüdinud kodanike mõtted.

Elu väikesaarel pole tegelikult romantiline. Saareelanikele endile on see üsna tavaline asi. Elati nii sada aastat tagasi, elatakse ka praegu. Kuigi sada aastat tagasi sai elatusvahendeid loodusest vahest rohkem. Kuuldavasti olid Abruka mehed lausa hobustega üle jää Ruhnu all hülgepüügil käinud. Seda lõbu enam pole.

Talvisel väikesaarel on kõige olulisem see, kas riik suudab tagada vajaliku arstiabi. Sest kui üle mere kuidagi ei saa, on ainuke võimalus loota piirivalve helikopteri peale. Aga loodame, et kõik läheb kenasti ja Abruka elab talve mõnusalt üle.

Print Friendly, PDF & Email