Kas igavene teema – alkohol ja autorool? (3)

Ei ole midagi põnevamat kui maitsta keelatud vilja! Teame ju tagajärjest, mille Eeva paradiisiaias tekitas! Nüüd me siis vireleme siin selles küünilises maailmas selle näilise pisipatu pärast, mida see paradiisikaunitar meile korraldas. Kas õuna võtmine keelatud puust oli vallatus või vargus? Ei kumbki. See oli ahvatlus, see oli pettus.

Mina ise olen lapsena, nii nagu enamus poisikesi, õunaraksus käinud korduvalt ja oh üllatust – mitte midagi hullu ei juhtunud ka siis, kui vahelejäämine käegakatsutavas kauguses oli. Puhas adrenaliin, ei enamat! Või mis? Siiski ikkagi vargus ju! Niisiis, võta aga sealt, kust saad, mitte midagi sinuga ei juhtu!

Mõttetud karistusvahendid

Teada on, et islamimaades raiuti vargal käsi maha, aga ega see veel vargustele piiri pannud. Ei tea küll toonaseid varguse motiive. Kas sundis teole tühi kõht või rikastumise iha? Või hoopis ahvatles seesama adrenaliinilaks!?
Siit võiks järeldada, et meil pole tänapäeval mingit mõtet alkoholijoobes roolikeerajat trahvidega karistada, sest Aadama ja Eeva ajad on pöördumatult ümber ja midagi hullu juhtuda ei saa. Aga riigikassa tahab ometi täitmist. Nii et asi seegi!

Surmanuhtluse kaotamist Eesti vabariigis põhjendati põhiliselt just sellega, et sellise barbaarse karistusviisiga me mõrtsukaid ei ehmata! Mida siis teha?
Kuna inimkond pole suutnud midagi selleks ette võtta, et paradiisi tagasi pääseda, kuigi Vanajumal sellise võimaluse Aadamale ja Eevale jättis, oleme sunnitud siin maa peal oma riukalikku elu edasi elama ja seetõttu kasutama sõnakuulmatute tarvis juba tuntud ja käepäraseid, aga samas mõttetuid karistusvahendeid, nagu seda on rahatrahvid ja vanglad. Seda selleks, et veidikenegi pikendada oma eksistentsi agooniat, mille me oleme ise tekitanud siin oma eluasemel, väljaspool paradiisi.

Kui nüüd tagasi tulla roolijoodikute fenomeni juurde, siis ma küsin: kumb on süüdi, kas inimene või viin? Isiklikult olen seda meelt, et viin! Olgugi et öeldakse: viin on targa inimese jook! See nagu eeldaks, et peaksime kõik targad olema. Oh ei!
Viinamolli juurde pääsedes oleme lausa vabatahtlikult nõus ka mõni aeg lolli inimese tiitlit kandma. Midagi pole teha. Inimene on oma loomult nõrk igasugu ahvatluste suhtes. Ta armastab ka riskida. Ta on kasuahne, egoist, ka uudishimulik ja mida kõike veel.

Kultuuritusel on kohutav jõud! Karistused tunduvad meile tõhusad kasvatusmeetodid ja mida karmimad, seda tõhusamad arvame need olevat. Lubage mul selles siiralt kahelda.
Niisiis! Kui me tahame eesmärki saavutada, peame karistama – viina! Ja rängalt! Hävitama ta maamuna pealt. Kuna me seda aga kunagi ei tee, sest meile meeldib aeg-ajalt isegi nii loll olla, et oleme alkoholi oma kultuuris võrdväärselt laulupidudega kõrgele aujärjele seadnud, siis jäävadki meie käsutusse vaid karistused, mis ei paranda küll olukorda, aga täidavad siiski meie riigikassat trahvirahaga ja jätavad lihtsameelsetele mulje, et probleemiga tegeletakse pidevalt.

Pole alkoholi, pole probleemi

Tuleme nüüd korraks tagasi riiki, kus valitseb islam. Kuna seal on teadupärast kuiv seadus, siis pole ka alkoholist tulenevaid probleeme. Parafraseerides klassikuid võiks öelda – pole alkoholi, pole probleemi!
Kas muslimite kogemusest jääb meile tõesti veel väheks, et veenduda, milles peituvad tõeliselt meie hädad? Nii et – valik on meie! Aga kuna alkohol on meie kultuuris kõrgele aujärjele seatud, siis jääb ka minu poolt pakutud selle hävitamise võimalus ulmevaldkonda kuuluvaks teoks.

Seaduseandjad annavad rahva vaikival nõusolekul sisuliselt inimesele “tapariista” (jutumärgid vist liigsed) kätte ja teevad kõik selleks, et inimene seda tõhusalt kasutaks, samas aga mõtlevad paralleelselt karistusseadusi välja, et jätta endast muljet kui sügavalt mures olevatest ametnikest, seda nii inimese kui ka ühiskonna saatuse pärast.
Kui nad nõnda küünilised ei oleks, nagu ma neid kirjeldan, siis võiks nende huvi seisneda vähemalt selles, et mõtestada haridust ja kultuuri, sest probleemi algus on ju seal.

Riik, mille prioriteetide hulka ei kuulu haridus ja kultuur või kuuluvad need sinna formaalselt, nagu see meil paraku kipub olema, leiab ennast varem või hiljem ületamatute probleemide rägastikus. Sinna me teel oleme ja pole kaugel aeg, kui sein vastu tuleb.
See on labane silmakirjalikkus ja pettus kokku! Ja me talume seda! Jään oma arvamuse juurde, et rahamaailm ei hooli inimesest. Pole seda kunagi teinud. Nad näevad inimest vaid kui viinast läbiimbunud rahamasinat, kes nende kukrut täidab.

Alkoholiprobleemidest tulenevaid kahjusid ei tekita paraku ainult viinauimas roolikeerajad, aga see on juba teine jutt ja veelgi valusam.
Ennustan: meie riigis jääb sümbioos “alkohol ja autorool” igaveseks mureteemaks või vähemalt niikauaks, kuni tõelised inimväärtused on rahamaailma hävitanud. Nõndaviisi saab kahjuks mõelda vaid paadunud optimist. Senikauaks jääb aga üle vaid roolijoodikutele ränki karistusi soovida, ehkki tean, et probleemi see ei leevenda.
Nii me siis elame lootuses, mis pidi viimasena surema!

Väino Uibo
teatrimees

Print Friendly, PDF & Email