Eilika Trummar – tüdruk nagu tulesäde, seilamas maailma meredel (1)

Su sõbrad-tuttavad kirjeldaksid sind kindlasti inimesena, kes palju teeb ja palju jõuab. Oled kui tõeline tulesäde, kord oled siin, kord seal. Alles olid Iisraelis, järgmisel päeval Muratsi kodus – ja siis üleöö USA-s, Miamis.

Kust sa oma meeletu energia võtad?
Ma arvan, et kui on võimalus teha seda, mis väga meeldib, siis on see vaid puhas rõõm ning nauding! See toob ka naeratuse näole. Vahepeal on mul loomulikult vaja ka kodusauna nautida, kuna see on parim saun maailmas!

Mõni peab minema läbi tulest, veest ja vasktorudest, et jõuda oma eesmärkideni. Kuidas sinuga lood on, kas sind on aidanud pigem juhused, raske töö või miski muu?
Miski ei kuku siin ilmas niisama sülle, soovitud asjade nimel pead töötama. Vahel lähevad asjad kiiremalt, vahel aeglasemalt. Niisamuti on tähtis olla õigel ajal õiges kohas!

Ma ei leia, et mulle on asjad kergelt sülle kukkunud. On asju, mis ka suurima soovi juures on saamata jäänud. Paljude soovide ja unistuste poole veel samm-sammult püüdlen, väga loodan, et need ka teostatud saan. Siinkohal ei soovi enne koitu veel kirema hakata ning kui miskit teoks peaks saama, küll siis ka märku annan!

Kuidas on elu sind nii kaugele, otseses ja kaudses mõttes, viinud? Mis tundega sa koju, Muratsisse tuled?
Olen alati selline seiklejahing olnud, kaua ühe koha peal ei püsi. Vajan pidevat tegutsemist, kuna just see annabki positiivset energiat. Niisama olemine muudab asjad keeruliseks. Viimased viis kuud on siiski üsna keerulised olnud, jalavigastuse tõttu olen pidanud oma tegemistes aja maha võtma.

Tagasi vaadates algasid mu “seiklused” 2004. aastal, mil astusin Tallinna ülikooli rekreatsioonikorraldust õppima. Algusaastatel tegin küllaga vabatahtlikku tööd mitmesugustel spordiüritustel, tänu sellele sain päris palju ringi reisida nii Eestis kui mujal Euroopas. See omakorda aitas luua uusi tutvusi üle maailma.
2007. aastal otsustasin oma kooliteed jätkata Hispaanias. Aasta hiljem sattusin paariks kuuks aga hoopis Hollandisse Domino Day projekti, mille käigus püstitasime Guinnessi rekordi, pannes kokku 4,5 miljonit doominoklotsi, mis lõpusõul “mängima pandi”.

Sellest veel aasta hiljem sattusin aga paariks kuuks Maltale, kus aitasin organisatsioonil Youth For Exchange and Understanding koostada rahvusvahelist noorteprojekti. Kõigi nende tegemiste vahepeal olen osalenud erinevates noorteprojektides ja seminaridel üle Euroopa, mis ühtlasi on suurepärane viis reisimiseks, eriti just siis, kui oled tudeng. Viimane projekt jäi 2010. aasta suvesse enne laevale minekut, kui tegutsesin Euroopa kergejõustiku meistrivõistlustel Barcelonas – see oli suurepärane elamus omaette!

Reisimise ja kodust äraolemise kõrval saan küll maailma avastada, kuid Saaremaa ja Muratsi on siiski parimad kohad! Ma pole valmis veel ühe koha peal paikseks jääma, aga kunagi näen end hea meelega siinsamas jälle pikemalt paigas olevat. Elu on lihtsalt liiga lühike, et seda vaid ühe mätta otsast vaadata. Kord aastakümnete pärast tahan tagasi vaadata ja öelda: “Jah, ma tegin seda!”, mitte mõelda, et oleks ma vaid seda, teist ja kolmandat teinud…

Hiljutine õnnetus Itaalias kruiisilaevaga on päevauudistes esimeste seas – milliseid emotsioone see õnnetus sinus tekitas? Kuidas sa ise kruiisilaevadele tööle sattusid? Milliseid võimalusi ja katsumusi see töö kaasa toob?
Seda uudist lugedes käis mul ausalt öeldes jõnks seest läbi, kuna paar mu sõpra töötas sellel laeval. Sama kiirelt jooksid silmade eest läbi ka kogu merel veedetud aeg ning seal tekkinud ohtlikud hetked. Mäletan, et aasta eest oli meil laevas situatsioon, kus keset ööd tekkis laevas tulekahju. Kõigile laevatöötajatele anti käsk valmis olla evakuatsiooniks juhul, kui olukord peaks tõsisemaks minema. Õnneks suudeti asi siiski kontrolli alla saada ning hullem jäi olemata.

Olen mere, paatide ja laevadega juba sünnist saati kokku puutunud ja olen alati öelnud, et merd võib nautida, kuid veel enam peab austama, mitte niisama mängima, kuna see on võimsam kui sa ise, ning vea korral tagasiteed enam olla ei pruugi.
Kruiisilaevale sattusin õnnelike juhuste kaudu. Kui Hispaaniast Eestisse kolisin, jäi see riik mulle siiski nii hinge, et soovisin sinna tagasi kolida. Hakkasin sealseid töökuulutusi uurima, kuni mulle jäi silma pakkumine, kus otsiti hispaania keele oskuse ja sporditaustaga inimesi kruiisilaevale tööle. Mul läks õnneks ning mereseiklused võisid alata.

Mu peamised tööülesanded on surfamine (flowrider), kaljuronimine, zip line ning kõige selle õpetamine laevareisijatele. Lisaks erinevate spordivõistluste läbiviimine ja osalemine meelelahutuslikes ülesastumistes.

Seni olen seilanud laevadel Freedom Of The Seas ja Allure of The Seas, neist viimane on maailma suurim kruiisilaev, mahutades kuni 6300 inimest. Lähemat tutvust olen seejuures teinud Florida piirkonnaga USA-s ning Kariibi meres asuvate Bahama saarte, Haiti, Jamaika, Grand Caymani, Mehhiko, St Maarteni ning USA Neitsisaarte St Thomase ja St Johniga.
Külastatavad piirkonnad olenevad sellest, millise laeva peale tööle satud. Võimalus on tervele maailmale ring peale teha.

Laeval töötamine on tõeline elukool, kuna ühtäkki oled “suletud tsoonis” koos pea saja eri rahvusest ja kultuuritaustaga inimesega. Sellisel töökohal peab olema väga avatud kõigele uuele, kuna vastasel korral võivad asjad keeruliseks minna.

Sa räägid ka hispaania keelt – kus ja kuidas selle omandasid? Milliseid uksi võõrkeelte oskus avab?
Esmane kokkupuude hispaania keelega oli 2007. aasta sügisel, mil sõna otseses mõttes pea ees tundmatus kohas vette hüppasin ja Lõuna-Hispaaniasse Granadasse kolisin, et seal aasta vahetusüliõpilasena mööda saata. Mul polnud õrna aimugi Hispaaniast ning veel vähem teadsin kohalikust keelest – ainuke sõna, mida oskasin, oli “¡Hola!”, mis eesti keeles tähendab “Tere!”.

Kohalikud keeleoskusega ei hiilga ja ingliskeelsetest loengutest ülikoolis võisin ainult unistada. Algus oli raske ja suhtlemine käis sõna otseses mõttes vaid käte ja jalgadega, kuna mina ei osanud hispaania keelt ning ükski inimene ülikoolis ei mõistnud inglise keelt. Samm-sammult läks asi siiski paremaks ja mõne aja möödudes hakkas ka keeleoskus tulema.
Keeleoskus on eestlaste suur pluss võrreldes paljude teiste riikide asukatega. Tänu Eesti väiksusele me lihtsalt peame oskama keeli, kuna see on meie uks maailma.

Mäletan, et kooliajal polnud keeled mu tugev külg, kuna puudus igasugune praktika. Tänu pealehakkamisele ja üksinda (!) reisimisele on see nõrkus õnneks tugevuseks pööranud.

Ekke Moor, August Gailiti samanimelise raamatu peategelane leidis oma õnneallika kodust, pärast pikki rännuteid. Kas sina oled oma õnneallika juba leidnud? Mis sind õnnelikuks teeb?
Tsiteerin siinkohal ühte 9-aastast tüdrukut, kes väitis nii: “Alati, kui mul on aega kuhugi jalgrattaga sõita, olen õnnelik. Mul on vabadus minna, kuhu tahan, keegi ei sehkenda minu ümber, olen vaba kui lind. Ei saa olla õnnelik, kui sa pole vaba.”

Mida soovitad noortele, kel elu pakutavad võimalused käeulatuses?
Reisimine on suurepärane elukool. Et maailma asjadest paremini aru saada, ei piisa sellest, kui ainult oma mätta otsas ringi vaadata. Minge ja avastage – võimalusi selleks on tohutult palju ning seejuures ei pea sul seljakott rahast pungil olema. Kui on soovi ja tahtmist piisavalt pingutada, siis võimalustest juba puudu ei tule.
Experience is everything and impossible is nothing!

Ilme Õunapuu

Print Friendly, PDF & Email