Sõnaka suuvärgiga üleküla poiss

Sõnaka suuvärgiga üleküla poiss

UDO ENNE JA NÜÜD: “Oi jummel, ta oli uljas poiss,” kiidab Eugenia abikaasat. Udol oli ju mootorratas ja ta mägis nii ilusti pilli. Oma pillimänguga suudab Udo daame hullutada nüüdki. Fotod: erakogu, Aare Laine

“Ma olen mitu korda mahalaskmise äärel olnud, esimene kord neljakümne viiendal aastal siinsamas koduõues,” räägib Udo Suurtee. “Aga poleks kõiki neid asju olnud, poleks meenutada ka midagi,” sõnab mullu augustis oma sündmusterohke elu 81. aastat tähistanud muheda jutuga habemik Ariste külast.

Udo on tuntud mees. Nii näitlemise ja laulmise, lehelugude kirjutamise ja pulmaisaks olemisega kui ka küüditamise teemadel kaasarääkijana. Siberisse viis tee Muhu keskkooli kümnenda klassi noormehe 1949. aasta kevadisel koolivaheajal.
“Isa oli juba üle nelja aasta vangis olnud, Ida-Siberis kullakaevanduses, kust tuli tagasi sajast mehest kõige rohkem viis. Meie küüditamise põhjus oli see, et isa oli Kaitseliidus ja Saksa ajal Omakaitses,” räägib mees, kel tuli ligi 8 aastat elada Novosibirski oblastis.

Külmale maale

Udo, noorem õde ja ema olid tublid tööinimesed, ja eestlased tegidki tööd hoole ja himuga. “Niipalju oli halvem, et kui kõik olid tööl, siis elukoht jäi ilma valveta ja asju läks kaduma. Venelane ei saanudki aru, et kui sinul on, siis miks mina ei või võtta. See oli neil geenides, et kõik on ühine. Kui midagi ei meeldinud, siis olid fašist,” imestab Udo sealset suhtumist.

Kõigepealt oli ta traktoril veevedaja. Brigadir oli traktorijaamas keksinud, et tal on isegi veevedaja keskharidusega. “Mul oli haridust niisama palju kui kolmel juhtival positsioonil oleval mehel kokku,” naerab Udo ja räägib, et raha, mis tööpäeva eest saadi, oli hullem kui anekdoot. “Ma olen 4 kopika pärast nutnud. Tahtsin Eesti sõpradele saata koolilõpu puhul kaarti, aga mul ei olnud raha kirjamargi jaoks. Teed päevast päeva tööd ja ei ole kopikatki!”

Loe pikemalt laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl siit.

Print Friendly, PDF & Email