Kirjad koju: 80. kiri – unetud mõtted

Kirjad koju: 80. kiri – unetud mõtted

 

Hea inimene, eile öösel ei tulnud mul und, vähkresin üht- ja teistpidi. Kord oli padi liiga kõva, siis lina kortsus. Tundsin, et vasak jalg tuikab, siis suri ära pea alla pandud käsi. Ühesõnaga, sada häda. Püüdsin mitte kuulata seinakella tiksumist, aga – nagu siis tavaliselt juhtub – tikk-takk hakkas vaikuses järjest valjemini kostma. Kuni ajasin end küünarnukkidele ja vaatasin kella: see näitas üks.

Ohates tõmbasin teki kurguni ja põrnitsesin lage. Ning korraga turgatas: nägin vabalt kella vaadata, sest toas oli selleks piisavalt valgust. Siin polnud pime.
Viimati olin pikemalt kodus käimas pühade ajal. (Ütlen “kodus” ja mõtlen saarekodu, nii nagu mandrisaarlased enamasti omavahel räägivad.) Need olid toredad päevad, täis omaette toimetamist ja lähedasi inimesi. Õhtul suutsin voodis vaid veidikene lugeda, enne kui otsustasin tule surnuks lüüa ja – tuba oli kottpime. Polnud vahet, kas pigistasin silmad kinni või hoidsin lahti.

Nüüd, tagasi linnas, on olukord vastupidine. Nii valge, et öösel näen seinal oleva kella pisikesi seiereid. Nii suur oli vahe kodusaare ja linnakodu öö vahel!
Jäin rahulikult lebades mõtteid mõlgutama ja teadvustasin alles siis, et see, mida olin nimetanud vaikuseks, polnud seda. Keegi hõikus eemal nii, et tänav kajas. Taamal haukus koer. Möödus auto ja teinegi. Linnapäev on rahutu, linnaöö vilgas ja valge… Kui sa pole linnas sündinud, vajabki selline ööpäev ilmselt… harjumist, et välja puhata. Uni lasi end ikka veel oodata ja mõtlesin: kas olen linnaga harjunud?

“Kuidas saab keegi linnas elada, see on ju nii väsitav,” ohkavad mu saarlastest sõbrad sageli, kui asjatoimetused on neid mandrile toonud. “Kõigil on kogu aeg kiire. Liiklus on kohutav. Tahaksin juba koju – püüan viimase laevaga üle saada!”
“Mida sa seal maal teed?” küsivad mõned mu linnasõbrad, kui ütlen, et lähen jälle koju käima. “Kas sul seal igav ei hakka? Maal ei toimu ju midagi!” 
 
Iga kord tunnen taolises olukorras, et aeg tiksub. Peagi pean tegema valiku: kummale poolele kuulun mina? Valgete või pimedate ööde juurde? Vaikuse või sagina sekka?
Nii paljud mu tuttavad, kes on pärit väljastpoolt pealinna, seisavad silmitsi küsimuse ja otsustamisega, mida tulevikuga pihta hakata – just elukoha mõttes. Kas püüda end tõestada kunagises kodukohas või jääda õnne otsima linna? Kumb pakub suuremat võimalust õnneks?
Oleneb ju, mis õnn kellegi jaoks on – eneseteostus, palganumber, rahu, turvalisus… Vanemad inimesed teavad targalt öelda, et õnn on muutlik. See, mida otsid noorena, ei tarvitse olla see, mida hindad mõned head aastad hiljem.

Püüan mööda puigelda küsimusest, millal ma ükskord päriselt tagasi tulen – eks ikka päriskoju, saarele. Huvitav, kuidas vastavad sellele järelepärimisele kõik need teised, kes samamoodi pendeldavad kahe kodu, kahe elu vahel: üks linnakäras ja teine maarahus? Mis oleks siin tark läbimõeldud vastus?
Käsi südamel, ma ei tea ikka veel, milline on õige valik. Mõlemad on ju omamoodi ilusad: nii tänavalaterna kumaga kui ka pilkaselt pimedad ööd. Mõlemad on ju omamoodi ilusad: nii linn kui ka maa. Usun, et ükskord muutub valik lihtsamaks. Aegamööda asjad käivad…
Meelerahu ja häid mõtteid Sulle!

Print Friendly, PDF & Email