Pilt elust: Nagu Kolmandas Reich'is (5)

Alati tasakaalukas ja vaoshoitud noormees on silmnähtavalt ärritunud ja närvis.

“Tulin töölt ära. Enam ei jaksand, nii siiber sai.”
Noormees töötas Soomes tuumajaama ehitusel.
“Sinna tööle saamiseks oli tihe sõel, nõuti väga head kvaliteeti, aga lubati ka head palka. Tookord olin kõrvust tõstetud, et valiti just mind. Mitu sõpra jäi ukse taha.

Ülemused olid sakslased, töölised poolakad ja eestlased, mõni lätlane ka. Tuumajaama põrandad ja seinad pidid olema klaassiledad.
Algul läks kõik kenasti. Siis tulid aga uued ülemused. Minu kamandajaks sai üks noor kutt, väikest kasvu kämbu. Nagu väikestel meestel ikka, olid tal igasugu kompleksid, ta oli võimuhaige. Eks ajaloos ole ka suured diktaatorid, alates Napoleonist ja lõpetades Hitleriga, olnud üsna kasinat kasvu.

Mind ei sallinud ta algusest peale. Tema inglise keel oli ka pehmelt öeldes konarlik – alati ei saanud aru, mida ta täpselt nõudis; kõneviis haukuv.
Ühel päeval, kui ta jälle mu kallal vingus, hakkasin vaatama, kus ma tegelikult olen: ümberringi mitmekordne traataed, üks turvavärav teise järel, käsklusi antakse haukudes. Nagu sõjafilmides nähtud koonduslaagrites. Ainult automaadid ja lõrisevad hundikoerad olid veel puudu.

Kui ülemus jälle mu kallal norima kukkus, lõi lõplikult kopp ette. Ütlesin: “Sorry, me ei ole praegu Buchenwaldis,” ja tulin tulema.
Oma tüdrukust ütlesin ka lahti. Ta oli järjekordselt minu teadmata mu pangakontole äkkrünnaku korraldanud. Ma ei taha enam olla liikuv rahakott.

Soomes ühes äärelinna söögikohas oli mul selline seik. Minu naaberlauas istus kaks eesti tibi, rääkisid kuuldavalt ja lahtise tekstiga. Küllap arvasid, et siin kõrvalises kohas nendest niikuinii keegi aru ei saa. Üks oli täitsa vuhva: solaariumis ennast pruuniks päevitanud nagu grillkana, pealaest jalatallani värvutud, krohvitud, lakitud.
Ühe tekst oli selline: “Tulin Raidi juurest ära. Tegin ta rahast tühjaks, mis ma seal enam vahin. Tahtsin Kunni juurde minna, aga sellel oli eit oma tatise lastekarjaga seal. See mõrd ujub alati kohale, kui Kunnil palgapäev on. Peab vist minema ööklubisse lantima.”

Oli kange tahtmine sellele naisšaakalile paar paremat sõna ütelda, aga ega sihukesed muutu. Nendele tuleks panna selja peale silt “Ettevaatust, rahapuuk!”.
Nüüd olen Baltimaade vabahärra, nagu ammustel aegadel öeldi. Kõigepealt puhkan korralikult, see pidev rabamine on tervise peale hakanud. Siis lähen Soome tagasi – kui oled hea palgaga harjunud, ega siis taha enam kehvaga leppida. Küll ma tööd leian – mul ju tuumajaamast kõvad atestaadid, nagu vanasti öeldi.”

Print Friendly, PDF & Email