Marie Väli sada ja üks aastat

Marie Väli sada ja üks aastat

PALJU ÕNNE, MARIE! “Elul pole viga midagi,” ütleb 101-aastane Valjala alevikus elav Marie Väli. Foto: Tõnu Veldre

Pühapäeval tähistas oma 101. sünnipäeva Saare maakonna üks vanemaid elanikke, Valjala alevikus elav Marie Väli. Väike armas vanaproua on oma vanuse kohta väga tubli ja krapsakas.

“Tervis on sõuke, et ikka toas liikuda suudan ja õues ka suve läbi olin. Aitasin keldri kartuleid panna ja olen liikunud. Pikali ei ole päeviti olnd,” rääkis Marie rõõmsalt.
Mariel on kolm tütart: 80-aastaseks saav Selma, 78-aastaseks saav Erika ja 72-aastane Valve. Ning kuus lapselast, 11 lapselapselast ja neli lapselapselapselast.

“Elu on elatud jah, aga kui kaua ta veel kestab, seda ma ka veel ise ei tea. Kus sa ikka enne lähed, kui sind kutsutakse,” muigas Marie, kes praegu omadega kenasti hakkama saab. Haigused teda kimbutanud pole. Kuna veresuhkur kipub kõrge olema, siis tarvitab ta suhkruasendajat ja võtab tablette.
Eile käisid auväärses vanuses sünnipäevalast õnnitlemas Valjala vallasekretär Saima Varvas ja sotsiaalnõunik Kairi Nuut.
Vanaproua kiitis, et elul pole viga midagi. Marie on tänapäeva eluga kursis, vaatab telekat, kuulab raadiot.

“Talvel nüüd pole ma õues käind. Ukse peal olen käind külma proovimas, aga ikka talvine aeg, siis ei saa liikuda lume sees,” rääkis Marie.
Talutööd hakkas ta tegema juba lapsena. Kõike, mida suutis, tuli teha. Sest nagu juba tema isa ütles, maal saab inimene alati söönuks, linnas võib aga vabalt nälga jääda.
Ainsa lapsena Peterburis sündinud Marie ema oli toatüdruk, isa aga töötas tislerina. Valjala valda Kuiste külla ostis isa perele talukoha, kus Marie ka üles kasvas. Marie pole laenu kunagi võtnud, vaid on ikka ise oma rahaga hakkama saanud.

Eredaima mälestusena meenutas Marie noorusaega. “Lõbutsesime suvel kiige all, lõbupuudust ei olnd. Oma küla noored, neid oli palju, siis sai ju pühapäevaõhtuti pidu pidada. Kui pole kiige all käind, siis olime kõik koos ja rääkisime kõik külajutud ära,” vestis Marie muheledes.
Nüüd on kõik teistmoodi. “Lagunenud majad, tühjad külad, karges põllud. Külad kaduvad viimaks ära, pole rahvast,” ohkas ta.
Marie lisas, et kõike on pikal eluajal nähtud. Näiteks Saaremaa mässu, kui kolm noort meest lasti Kahtla surnuaia taga maha. “Minu meelest oli see hirmus kole. Need sõjad ikka hirmutasid,” märkis ta. Kõige paremaks ajaks peab Marie oma sõnul aga Pätsu aega.

Print Friendly, PDF & Email