Kuidas valida vorsti?

Iseenesest pentsik küsimus, talupojamõistus dikteerib, et võtta võiks ikka sellise, kus vähem vett ja rohkem liha. Taan-dades sama dilemma aga pensionifondide valikule, kipub letil pakutava mitmekesisus otsustajal silme ees pimeks võtma.

Üks pakend on uhkem kui teine, kõik varustatud kirjadega, mis lubavad ostjale pea igavest õndsust, kuid kõik ka ühe ühise puudusega – puudu on silt “parim enne”. Ja kui vorstijupi kvaliteedist saame aimu kohe, kui oleme ta kodus paberist lahti keeranud, siis valitud pensionifondi tegelik tarvitamiskõlbulikkus selgub alles pika laagerdumisaja järel.

Õnneks ei suuda pensionihaldurid väga palju ka vussi keerata, kui nad just päris hasartmängudele ei andu, ometi sõltub nende tarkusest, kas meie kogutu kerkib pärmina või kahaneb kui kevadine lumi.
Praegu saab vaid nentida, et süsteemi enda kohustuslikkuse juures piirdub koguja võimalus asju mõjutada vaid fondi tüübi ja valitseja valimisega. Ei ole olemas seda tarka, kes suudaks täna piisava kindlustundega ennustada võitjat selles pensionihaldurite vormelivõiduajamises.

Hiilgavaid rekordeid ei tõota

Turul on hetkel 6 talli 24 erineva võistkonnaga ja selles olukorras panustamine jääb suuresti põrsa kotis ostmiseks. Tinglikult võiks tänased haldurid jagada uuteks ja vanadeks, osa neist mitmesaja-aastase kogemusega ja teised uued tegijad. Viimased tulid mõni aasta tagasi turule sõnumiga, et vaadake, kuidas teie varandust põletatakse, ja meie nüüd alles näitame, kuidas raha tehakse! Paraku jagus seda optimismi üldises majandusmaratonis vaid esimeseks 100 meetriks.

Täna tuleb tõdeda, et sõltumata stardipaugust, on kõik osalejad sisuliselt kukkunud ühte gruppi, mille tempo uusi hiilgavaid rekordeid esialgu küll ei tõota. Läinud aasta on tootnud pea ainult miinuseid ja jätkuva majanduslanguse foonil jääb vaid nentida, et mida agressiivsem on olnud kellegi fondivalik, seda suurem on ka saadud kahju.
Siit kooruks ka nagu esimene järeldus, et kehvadel aegadel tuleks eelistada konservatiivseid panuseid ja topeldada on neid arukas tõusufaasis. Paraku tuleb nentida, et viimase 2–3 aasta tulilinnu püüdmine, hüpeldes ühest fondist teise, uskudes oma vaistu, naabrinaise juttu või patsiga poiste sädelevaid esitlusi, ei ole andnud oodatud tulemust. Tõenäoliselt jätkub see olukord ka lähiaastatel, mistõttu oleks vast kõige targem võtta lihtsalt istekoht ja jälgida, mis edasi saab.

Marketis ära tulevikku otsusta

Kõik rahakeerutajad tegutsevad ühtses majandusruumis ja selles olukorras on suhteliselt ebatõenäoline, et tulemused vähegi pikemas perspektiivis üldse oluliselt erineda saaksid. Olulisem on pigem see, et paigutuse põhitulemuse määrab ära süsteem 2 + 4 ise, lisades igale oma eurole kaks Kaval-Antsu kaabust, saame me igal juhul investeeringu, mille tasuvusega sarnast on raske leida.

Mõni protsent plussi või miinust tekitab küll kindlasti emotsioone, kuid see on ka kõik. Peamine, et kogutu läbi aegade ka oma põhiolemuses säiliks ja lõppeks inimese jaoks ikkagi loodetud tarbimisväärtuseks kujuneks. See on tegelikult tõe kriteerium ja lõpuks näitab ainult aeg, kellel oli õigus, kas optimistidel või pessimistidel.

Sinnamaani tasuks aga keskenduda oma igapäevaelule ja meeles pidada, et maksimarket on ikka pigem koht, kus 5 minutiga ostetakse juustu ja vorsti, mitte ei tehta seal vahel üliolulisi tulevikuotsuseid. Olgu tegemist või hüpersuperpakkumisega, olgu pakkujaks kui soliidne firma tahes.

Print Friendly, PDF & Email