"Karbist väljas" mõtlemine Saaremaal (2)

Hiina möödus paar aastat tagasi Jaapanist, saades oma majanduse suuruselt teiseks riigiks maailmas. Hiina majanduse kasvamine USA omast suuremaks on vaid aja küsimus. Osa arvab, et see võib juhtuda viie aasta pärast, osa jälle, et kümne pärast. Tegelikult siin ju vahet ei ole.
Fakt on lihtsalt see, et Hiina eestvedamisel on maailma majandus üha rohkem kaldu Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna poole.

Tänase maailma ainuke superriik ja Eesti suurim liitlane USA on selgelt välja öelnud, et 21. sajandist saab nii-öelda Vaikse ookeani sajand. Selles regioonis asuvad ju teisedki globaalsel skaalal arvestatavad tegijad: Lõuna-Korea, Taiwan, Malaisia, Vietnam, Indoneesia, India jne.
Et asjad konteksti panna, siis võib-olla tuleb maailma mõistmisel kasuks fakt, et iga eestlase kohta on maailmas ligi tuhat hiinlast.
Veel kümmekond aastat tagasi oleks see tundunud uskumatu, kuid täna on finantskriisis vaevlev Euroopa pöördunud ka Hiina poole, et see Euroopat raskel ajal toetaks.

Euroopas ei ole siiani suudetud endale üheselt aru anda, mida Hiina tõus endaga kaasa toob. Finantskriisi tingimustes jätkub ühest küljest Hiinale abi andmine, teisalt loodetakse, et Hiina panustab Euroopa finantsstabiilsuse paketti 100 miljardit eurot. Hiinal on maailma suurimad välisvaluuta reservid kogumahuga 3,2 triljonit dollarit. See arv kasvab pidevalt. Kui võtta aluseks Eesti 2012. aasta eelarve, võrdub Hiina reservide suurus 487 meie eelarvega.

Hiina era- ja riigiettevõtted soovivad muuhulgas investeerida ka Euroopasse. Osa näeb seda julgeolekuohuna. Ma ei väida, et riske ei ole. Hiina on ka tuntud autoriõiguste eiraja ja tehnoloogianäppaja. Samas peame endalt küsima, kes on siis viimastel aastakümnetel rohkem muutunud – kas Hiina on muutunud läänelikumaks või meie Hiinaga suheldes kuidagi hiinalikumaks? Usun, et lähedasem suhtlus Hiinaga pigem mõjutab riiki liikuma suurema avatuse ja ka rahvusvahelise vastutuse võtmise suunas, mitte vastupidi. See, et me juba aastaid Jaapani või Korea autodega sõidame, ei ole meid ju aasiapärasemateks muutnud.
Visioon ja maailma tunnetamine on isegi Eesti-suguse väikese riigi jaoks väga oluline. Arenguid tuleb ette näha ja nendega kaasas käia. Aeg-ajalt kõlavad väited, nagu oleks Eesti nii väike, et me nagunii ei suuda Läänemere piirkonnast ja Euroopast kaugemale vaadata. Vastupidi. Jalgpalli mängimine platsi ühes nurgas, oma värava all, skoori avamiseni ei vii. Ikka tuleb üle keskjoone ka joosta.

Tunnustus keele õppijaile

Väidan, et meie riigi suurus annab võimaluse paindlikkuseks, mida paljudel teistel riikidel pole. Mõtlemiseks ja globaalsete trendidega kaasas käimiseks pole tarvis suurust, vaid visiooni.
Minu kogemuse järgi on kõige skeptilisemad Hiina ja Aasia suhtes enamasti just need inimesed, kes seal ise kunagi käinud pole. Võõrustasin ise Pekingis EL-i diplomaatilisel töökohal olles paari aasta jooksul palju eesti inimesi, saarlasi nende hulgas. Nägin, kuidas inimeste maailmatunnetus juba nädala või kümne päevaga tõsiselt muutus. Teoreetilisest teadmisest sai reaalsus.

Ülaltoodud kontekstis soovin õnne, jõudu ja jaksu neile saare noortele, kes on valinud võimaluse hiina keele õppimiseks Kuressaare gümnaasiumis. Pole see keel nii raske midagi, kui räägitakse. Tunnustan ka kooli sellise võimaluse korraldamise eest. See on klassikaline näide sellest, et vahel tuleb osata “karbist väljas” mõelda.
Noored, kes tahavad oma tulevases karjääris keskenduda riigiametitele või rahvusvahelisele ärile, panustavad hiina keele õppega sellesse, et nad eralduvad automaatselt ülejäänud CV täitjate massist. Siis tulevad tihedatel konkurssidel ka tööpakkumised. Tallinnas Toompeal kohe Patkuli vaateplatvormi kõrval töötades näen üha selgemalt, et hiina keele oskus on ka tulevastele turismialal töötada soovivatele noortele vajalik. Hiina turiste näeb meil üha enam ja enam. Ka Saaremaal. Inglise keel on loomulikult nii või teisiti vajalik, kuid selle õpib tänapäeval nagunii igaüks selgeks, sellega enam laineid ei löö.

Keele edasiõppimisvõimalused Hiinas on väga head. Hiinas on arvestatav ülikoolivõrgustik, mis on üha rohkem kohandatud ka välismaiste üliõpilaste vastuvõtmiseks ja õpetamiseks. Õppemaksud on Hiinas üsna mõistlikud, Eesti eraülikoolidest igatahes soodsamad.
Suurtes linnades nagu Peking ja Shanghai on välismaiseid üliõpilasi tihti tuhandete viisi. Seal on terved linnaosad, kus on tekkinud noorte inimeste rahvusvaheline maailm – seltskond, kes seal hiina keelt tudeerib, on tohutult kosmopoliitne. Vaevalt, et leidub riiki, kust seal üliõpilasi poleks.

Kontaktid kogu eluks

Euroopa ja USA üliõpilasi on palju, kuid üha rohkem on Hiina tähtsust mõistnud Lõuna-Ameerika riigid, Aafrika ja Lähis-Ida, Hiina Aasia naabritest Jaapanist ja Lõuna-Koreast rääkimata. Seetõttu arvan, et Hiinasse õppima minekul on ka hoopis teistsugune tähendus – seal tekkinud kontaktid ja sõpruskond jäävad alles kogu eluks.

Hiina (ja laiemalt Aasia) tähtsuse alahindamiseks peab üsna pime olema. Kahjuks on meie riigis kaua aega just nii käitutud. Praegugi ei tööta meie riigistruktuuris Hiina temaatikaga ühtki hiina keelt oskavat ja selles riigis varem pikemalt elanud inimest. Meil pole ka lingvistiliste ekspertametnike ja regionaalsete ekspertide väljakujunenud süsteemi, kes tegeleks Euroopast väljaspool asuvate, ent väga oluliste riikidega. Eestil peaks olema süsteem, mis hindaks spetsiifilisi teadmisi ja pakuks vastavatele inimestele karjäärivõimalusi. Kahjuks seda täna ei ole. Usun kindlasti, et perspektiivis see nii ei jää. Seda mõistlikum on juba täna end tulevasteks muutusteks ette valmistada.

Hannes Hanso
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur

Print Friendly, PDF & Email