Kuidas minu kiri PPA-s musta auku kadus (5)

PPA on politsei- ja piirivalveamet. Tegutsenud tänaseks kaks aastat. Seal töötab üle 6000 inimese. Asutust juhib peadirektorina politseikolonel Raivo Küüt. Kahtlemata tubli politseinik ja suurepärane juht. 10. oktoobril saatsin Raivo Küüdile kirja. Olin mures.

Saarte Hääl oli mõned päevad varem kirjutanud väga suurest rahavargusest. Mäletate – Saaremaa õpetajad, kes olid parasjagu ette valmistamas miitingut oma palgatõusunõude toetuseks, pidid häbiga tunnistama, et olid viimased kolm aastat oma rinnal madu soojendanud.
Inimest, kes tuttavate sõnul on tõeline ingel, lahke, tubli ja sõbralik. Pealegi hea raamatupidaja.
Kahjuks samal ajal ka varas. Kes kasutas ära talle antud volitusi ja virutas kolm aastat järjest tööandja tagant raha. Natukehaaval, aga kokku umbes pool miljonit krooni.

Tunnistasid vargust

Saarte Hääl kuulis sellest. Ehkki keegi meile otsesõnu varguse kohta tunnistama ei kippunud, uskusime oma allikaid ja trükkisime loo ära. Kui lugu 5. oktoobril meie lehes ilmus, tunnistasid asjaomased pressiteates, et jah – oli küll vargus. Küsisime seepeale politseilt, kas toodud info on küllaldane asjale ametliku käigu andmiseks. Uskusime, et 500 000 krooni varastamine on piisavalt kriminaalne tegu.
Järgnesid aga tõelised üllatused. Politsei viitas oma kõneisiku kaudu, et tegu on kuulujutuga ja menetlust ei alustata. Mõni tund hiljem lubati siiski, et järgmisel päeval antakse täiendavat infot. Paraku ei tulnud seda infot ka mitte ülejärgmisel päeval.

Otsustasin, et kirjutan politsei kõige kõrgemale ülemale ja uurin, mismoodi asjad peaksid käima. Et kirjadele vastamiseks on aega 30 päeva, lootsin, et ametlik vastus tuleb hiljemalt 10. novembril. Ei tulnud. Meile tuli appi riigikogu liige Kalle Laanet, eksvõmm ja -siseminister. Laanet kirjutas arupärimise ja 17. novembril anti see pureda siseminister Ken-Marti Vaheri meeskonnale.
Üks küsimustest kõlas nii: “Kui lähtuda põhimõttest, et politsei on inimesele suunatud asutus, aga paljudel juhtudel, kus olukordadele jäetakse reageerimata ning selgitusi ja informatsiooni ka ei anta, tekib paratamatult küsimus, mis toimub PPA-s?”

Mis kabinetisügavustes edasi juhtus, ma ei tea. Aga võib ju oletada, et “siseminn” andis PPA-le pähe, omakorda said verbaalset kolakat “Lääne pref” ja Kuressaare politsei.
Mind kutsuti jupp maad hiljem ka kohtumisele kohaliku politseiga, kus viibisid lisaks Kuressaare politseipealikele PPA kõneisik ja üks proua sisekontrollist. Kahjuks ei saanud ma minna ja palusin seda teha kolleegil (kutse ei olnud mulle isiklikult). Pärast kuulsin, et asi ei olnudki niiväga üldises suhtlemises, vaid pigem minus ja minu küsimustes.

Tuleb siiski tõdeda, et suhtlemisega politsei selle haridustöötajate liidu loo kontekstis just kiidelda ei saa. Läbi lillede ütles seda selle nädala esmaspäeval riigikogus ka siseminister Vaher: “Vaadates näiteks selgitustaotlusele vastamist, siis kindlasti oleks see võinud olla operatiivsem, kiirem ja oleks võib-olla saanud ära hoida mõningast sellist emotsionaalset nördimust, mis inimestel võib tekkida, kui nad ei ole mõne aja jooksul saanud vastust oma tõsisele murele ja ka sellisele juhtumile, kus tõesti on tegemist märkimisväärse summa tõenäolise omastamisega, kõrvalepanemisega.”

Vaher lisas, et on juhtinud ka Küüdi tähelepanu sellele asjaolule ja andnud selge korralduse tagada ja kontrollida märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduses sätestatud tähtaegadest kinnipidamist.

Ühes asjas Vaher eksis

Ühes asjas minister Vaher oma sõnavõtus siiski eksis. Nimelt väitis ta riigikogus, et “Saarte Hääle selgitustaotlus registreeriti 10. oktoobril 2011. Antud juhul on tõesti esmane vastamise tähtaeg mööda lastud ja see on kahetsusväärne.”
Tegelikult “avastas” PPA juht Raivo Küüt minu kirja oma e-postkastist 22. novembril, pärast seda, kui siseministri korraldusel oli hakatud Laaneti & Co küsimustele vastuseid otsima. Järgmisel päeval saatis PPA dokumendihaldusbüroo juhataja Krista Potsepp mulle “Tähtaja pikendamise teate”, milles seisab, et “meie vea tõttu on jäänud Teie kiri, mille saatsite Raivo Küüdi e-posti aadressile 10. oktoobril 2011, kahe silma vahele ja meie dokumendihaldussüsteemis registreerimata. Teeme praegu kõik, et Teie kiri saaks vastatud ja sellega seoses palume Teilt vastamiseks aega kuni 28. novembrini 2011.”

Kokku võiks selle loo võtta Ken-Marti Vaheri sõnadega: “See on selles mõttes hea ja õpetlik juhtum, millest saavad teha omad järeldused kindlasti nii kohalikud menetlejad, kohalikud ametnikud, keda see ju kõige otsesemalt puudutab, kui ka politsei- ja piirivalveameti juhtkond tervikuna.”

Print Friendly, PDF & Email