Ajakirjanik Vassili Auväärtile mõeldes

Manalateele lahkunud ajakirjanik Vassili Auväärt oli tõsine ja kohusetundlik kirjamees.
Kohtusin temaga esmakordselt Kuressaares, toona veel Pikal tänaval asunud trükikoja teisel korrusel 1952. aasta alguses, kui selles majas trükiti Orissaare rajooni ajalehte, mille toimetusse oli Vassili tööle võetud.

Sama aasta kevadel saadeti meid Tallinna kahekuulistele ajakirjanike kursustele. Elasime seekord ühes hotellitoas ja sealt saime sideme paljudeks aastateks. Sain teada, et Vassili Auväärt oli sündinud ja oma nooruses elanud Muhus Rintsi kiriku läheduses ning ammutanud sealsest miljööst maailmapilti, mis äratas õpihimu ja tõi suhtlusvilumusi.
Nõnda jätkaski ta õppimist Muhu keskkoolis ja sai eneseväljendamiseks sorava kirjaoskuse. See andis leiva ja tunnustuse kogu eluks. Juba pensionärina tuli ta kord kuus ilmuvat Muhu valla lehte toimetama, mille juures sain talle mõned aastad ka abiks olla.

Tihti meenutasime tema kolmekümmet tööaastat Rahva Hääle Lääne-Eesti korrespondendina. Kui ta, portfell käe otsas, rändas mööda rajoonikomiteesid, kolhoose ja sovhoose või muid ettevõtteid. Külastas kümneid inimesi nende töökohal või kodus.
Liikumisvõimalused olid tol ajal veel algelised ja alati püüdles Vassili ka koju oma pere juurde, sest Tallinnas tal korterit polnud. Ta jutustas, kuidas ta pidi väina taga ootama ja vaatama, et saaks mõne tuttava sohvri veoautoga Liivale, kust koju tuli sageli jalgsi astuda.

Ja järgmisel hommikul tuli taas korraldus lugu tegema minna. Olgu siis Hiiumaale või Pärnu rajooni. Kodused asjatoimetused Kuressaares ja jutuajamised parteikomitees olid puhkuseks.
Pikka kasvu ja sitkete soontega mees pidas vastu. Korjates tunnustatud ja õige mehe nime. Ta ei kasutanud avalikku huvi mõne inimese mustamiseks, vaid leidis tolleaegsetes tingimustes tee nähtuste juurde alati inimlikust vaatenurgast ja esitas arvamuse, mitte tellija, vaid oma isikliku arvamuse võtmes.

Niisugune oli Vassili Auväärt, muhulane sünnilt ja vaimult. Kahju, et teda pole enam elavana meie hulgas. Vanade ajakirjanduse veteranide ring tõmbub aastaringide survel kitsamaks.
Paratamatuse hetkel mõtleme, kes ta oli, mida ta meile pärandas. Olgu ärateele läinud kirjamehele maamuld kerge!

Print Friendly, PDF & Email