Saarlaste järjehoidjad: hambaorgist suitsukalani

Saarlaste järjehoidjad: hambaorgist suitsukalani

KUMMALINE JÄRJEHOIDJA: Mõni lugeja võib raamatukaante vahele unustada koguni suitsukalajäänused. Foto: Tõnu Veldre

Raamatusõbrad on leidlik rahvas – sellest annavad tunnistust köidete vahele järjehoidjaks pandud ja sinna unustatud esemed.

“Arstiretseptid, tikud, hambaorgid, kuivatatud lilled, õnnitluskaardid…” loetles avastatud esemeid Pihtla raamatukogu staažikas juhataja Janne Sepp, kes on kirjandusteoseid laenutanud 1969. aastast.

Fotodest saaks näituse

“On olnud fotosid, pass, postkaarte, hambaorke, arveid, kahekroonine paberraha,” meenutas oma leide Saare maakonna keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja Maire Rauk, kes töötab seal 1993. aastast. “Passi saime omanikule tagastada ja fotosid leides oleme ka püüdnud omanike jälgi ajada.”

“Ükskord leidsime terve paki mingit idamaist, ainult võõraste kirjadega raha,” lausus üle kümne aasta raamatukoguhoidjana töötanud Katrin Valma. “Õnneks suutsime omaniku tagantjärele kindlaks teha.”
Valma ja tema kolleegide koostatud “järjehoidjate” nimekirja kuuluvad ka näiteks käärid, küüneviil, pliiatsid, juukseklambrid, maksekviitungid, arstiretseptid – üks koguni meditsiinilise piirituse ostmiseks –, sajakroonine rahatäht.
Selle sai omanik tagasi, kinnitas Valma. “Näeme ju, kes on raamatut viimati laenutanud,” viitas ta.

“Kuigi Eestis on raamatute vahelt leitud esemetest ka näitusi korraldatud, siis meie leitud esemete hulk näituse mõõtu veel välja ei anna,” tõdes Maire Rauk.
“Fotosid on küll lausa nii palju, et võiks näituse koostada – nii leiaks omanikud need ehk üles,” arvas Katrin Valma.

Vastikuim leid

Ehk kõige ekstreemsema ja isegi ehmatava avastuse osaliseks on Saarte Häälega vestelnud raamatukoguhoidjaist saanud Sirje Tarvis. Orissaare raamatukogus pea viisteist aastat töötanud Tarvis leidis kord üht tagastatud teost lapates sealt suitsukala jäänused – pea, rood ja saba. “See on seni olnud kõige vastikum asi,” tunnistas Tarvis. Süüdlane õnnestus tuvastada, aga raamat läks paraku mahakandmisele – see oli rasvast läbi imbunud.
“Kõige tavalisem on see, et raamatu vahele jäetakse igasugu lipikuid, näiteks ostunimekirju, õnnitluskaarte, aga ka tikke, hambaorke,” lausus Sirje Tarvis.

Tarvise leidude “kontosse” kuuluvad ka valuvaigistavad tabletid, kirjaklambrid, kommipaberid, kahekroonine raha.
“Järjehoidmiseks murtakse ka raamatulehtede nurki, aga õnneks mitte massiliselt,” nentis Sirje Tarvis.
Muidugi kasutab lugejarahvas ikka veel ka traditsioonilisi järjehoidjaid.
“Mul on praegu laua peal üks hästi ilus, riide peale õlivärvidega maalitud järjehoidja – moonid, karikakrad, rukkipead,” kirjeldas Janne Sepp. “Arvan, et saan selle omaniku siiski tagantjärele kindlaks teha.”

Print Friendly, PDF & Email